/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2011/08/05/697488t1h86ab.jpg)
Suure-Jaani vallas Kerita külas vanemate talus puhkav Villem Kraaner saagis roikaid lühemaks, kui märkas äsja pooleks saetud õõnsas jupis midagi valget.
Roikast vupsas välja valge madu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaatasin, mis imelik valge ollus see on,» meenutas noormees. «Äkki ollus liigutas ja pistis pea välja. Nägin veel musti silmi ning siis pillasin ehmatusega roika käest.»
Pehkinud puujupist vupsas välja valge madu ja vingerdas kiiruga eemale. «Ju oli tema samavõrd ehmunud kui mina,» sõnas Kraaner.
Tema hinnangul oli roomaja 40—50 sentimeetrit pikk ja umbes pöidla jämedune. Valgel kehal oli märgata sinakasrohekat tooni.
Et omal ajal koolis oli Kraaneri klassijuhatajaks bioloogiaõpetaja, oskas noormees mao pea põhjal määrata, et tegu oli tõenäoliselt nastikuga.
Albiinonastik oli endale ulualuse leidnud jaanipäeval kokku kuhjatud roikahunnikus. Selle kõrvalt läheb teerada, mida mööda käiakse peaaegu iga päev tiigist vett võtmas, kuid keegi polnud varem roomajat märganud.
Ootamatu kohtumine valge siuga leidis aset kolmapäeval kella kuue paiku õhtul ja pärast seda pole pererahvas teda näinud, ehkki on uudishimust käinud teda otsimas trehvamispunktist kaugemalgi.
Villemi ema Ilme Kraaner ütles, et selle talu lähedal pole kunagi varem ühtki madu kohatud. «Minu ema ja isa, kes siin elasid, ega ka vanaema pole kordagi maininud, et oleksid siin nastikut või rästikut näinud,» lausus ta. «Küll elab siin sisalikke ja muidugi konni.»
Pererahvas lubas edaspidi tähelepanelik olla lootuses, et ehk ei siuelnud isevärki külaline kaugele ja annab end uuesti näole.
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna teadur Riinu Rannap ütles, et albiinovormi esineb looduses ikka, aga suhteliselt harva.
«Mina olen väga palju madusid näinud, aga mitte ühtki albiinot, kui mitte arvestada üht seesugust boamadu loomaaias,» nentis ta. «Eesti looduses juhtub pigem vastupidi, näiteks on mõned rästikud peaaegu mustad.»
Kerita külas kirjeldatud kohtumine albiinonastikuga on teaduri hinnangul tähelepanuväärne ja haruldane juhtum.
Rannap tõdes, et albinootiline isend elab vabas looduses enamasti lühemalt kui tema liigikaaslased, sest valge muudab ta vaenlastele paremini nähtavaks.
«Kõnealust nastikut kirjeldati kui pöidla jämedust, mis annab aimu, et ta oli noorevõitu — suured ja vanad nastikud on pigem paari pöidla jämedused,» selgitas Rannap.
Küsimusele, kas mõnes linnu- või loomaliigis tuleb albinootilisi isendeid teistest sagedamini ette, ei osanud Rannap vastata. Ta tähendas, et arvestades rahvapärast väljendit valgest varesest, võib ehk sellist sagedamini kohata — pealegi on lindu hoopis lihtsam märgata kui peidulisema loomuga roomajat.