/nginx/o/2008/11/27/97930t1h8399.jpg)
Venemaa propagandamasina Eesti-vastastest rünnakutest kirjutavad meie päevalehed igal nädalal. Ikka ja jälle jõuavad online-väljaannetesse, harvem paberlehtedesse teated, et keegi on kusagil üles soojendanud Eesti NSV taasloomise mõtte või nõuab venekeelsetele inimestele autonoomset piirkonda. Viimane uudis kõneles ühenduse Noor Kaardivägi ettepanekust hakata vastukaaluks Eestis igal aastal korraldatavale sõjalis-sportlikule Erna retkele Petseri lähedal tegema Anti-Ernat.
Eesti ajakirjandus on seesuguse sisuga uudistele kandepinda pakkudes vahel liiale läinud ning pahaaimamatult soodustanud järgmiste rumaluste levimist. On ammu tuntud tõde, et kui mõnda valet aina korrutada, siis esialgu seda naeruvääristatakse, kuid mõne aja möödudes hakkavad tihenema selle uskujate read.
Pole kahtlust, et viimastel kuudel süvenenud majandusraskused on loonud viljaka pinnase äärmusgruppide ässitustele. Mida rohkem on ühiskonnas ebastabiilsust ja pessimismi, seda enam kiputakse oma riigis kahtlema ning ässitajatele alluma. Selles mõttes on Eestiski reaalset ohtu.
Üldjoontes näikse meie poliitikud mõistnud olevat, et kaitseväe ja politsei arendamisest üksi pole kasu, sest nende asi on sekkuda alles siis, kui muud abinõud ei aita. Tunduvalt tähtsam on kasvatada venekeelse elanikkonna silmis Eesti kui iseseisva riigi tõsiseltvõetavust. Kahju küll, aga ka paarkümmend aastat pärast taasiseseisvumist on meil ohtlikult palju neid, kes näevad pigem ajutist anomaaliat kui iseenesestmõistetavat riiki.
Selleks, et olla venelastele ja teistele muulastele ahvatlev elukoht, ei pea tingimata vene keelt riigikeeleks kuulutama. Integratsiooni parim tööriist on ikkagi sotsiaalne ja majanduslik kindlustunne. Seda ei tohi unustada.