Jaanika Kressa: Riik ei julge sõjamehi tunnustada

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig / Sakala

19. OKTOOBRIL anti sõjameeste mälestuskirikus Pärnumaal Toris kapten Harald Nugisek­sile Eesti Rahva Tänumedal. Autasustamisel osales ametlikult ka Eesti sõjameeste Sakala ühing.

Eestis on pärast taasiseseisvumist saanud hulk mehi presidentidelt riiklikke teenetemärke just sõjaliste teenete eest vabadusvõitluses, Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi nimi on autasustatute hulgast alati kadunud.

«Ma ei saa teile medalit anda, lääneriigid ei mõistaks seda,» on Nugiseksile tunnistanud Lennart Meri. Sama on talle öelnud Arnold Rüütel. Toomas Hendrik Ilves pole oma käitumist sõjasangarile veel sõnades selgitanud, kuid taotlus kapten Nugiseksi autasustada lükati tagasi ka tema presidentuuri ajal.

PALJUDELE OLI see tõestus, et meie riigi ja tema juhtide järel ei ole mõtet oodata. Rahvas autasustas oma sõjasangarit ise. Pole kahtlust, et veel rohkem kui neile, kes kõrge vanuse tõttu on meie hulgast lahkumas, on ajaloo rehabiliteerimist, tõe päevavalgele toomist ja jaluleseadmist tarvis noorematele põlvedele, endiste sõjameeste lastele ja lastelastele.

Puudulikust reklaamist hoolimata oli Tori kirik Eesti Rahva Tänumedali Nugiseksile kätteandmise aegu inimesi täis. Seal oli läbilõige eesti rahvast ning Harald Nugiseksile öeldi tänusõnad, mida ta oleks pidanud kuulma juba ammu Eesti Vabariigi kutsututelt ja seatutelt.

Rahvas sai vabariigi juubeliaastal hakkama tubli teoga, autasustades vabatahtlikult oma sõjasangarit, keda riik pole julgenud tunnustada. Mida aga peame meie rahvana arvama oma praegustest poliitikutest, kes mängivad Eesti riiki, samal ajal kui sellesama riigi eest võidelnud ja tema piiri kaitsnud mehele annab autasu rahvas, mitte riik?

ON OMETI skisofreeniline, et peame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, aga enam kui pool sellest ajast oleme olnud okupeeritud ja justkui ihaleme edasi hingelist okupatsiooni, mis tuleb läänest bolševike liitlaste poolt, kes Teise maailmasõja lõppedes osa Euroopat rahuliku südamega stalinlikule Venemaale sõjasaagiks jättis.

On ju vastuoluline, et paguluses sündinud president kutsub inimesi üles olema uhked oma riigi üle, kuid ei tunnista vabadusvõitlejaid, kes oma elu hinnaga püüdsid seda riiki taastada.

Tänu Saksa poolel sõdinud meestele, kes hoidsid Narva rinnet, said paljud läände põgeneda, tänu nendele vabadusvõitlejatele, keda nüüd sõimatakse fašistideks ja kelle eest poliitikud peitu poevad, tekkis eesti pagulaskond, kes hoidis vabadusvõitluse tuld üleval kogu okupatsiooniöö, kuigi relvade asemele asus sõna.

EELOLEVAL SUVEL Saksamaal Münsteris aset leidvate ESTO päevade ajal toimuma pidanud Eesti sõjameeste kongress, kuhu välisorganisatsioonid soovisid kutsuda ka sõjameeste ühendused kodumaalt, jääb ära. ESTO 2009 komitee arvates on võimatu lubada korraldada mingit ülemaailmset natside kokkutulekut, sest ESTO tähendus olla muutunud, see olevat nüüd vaid kultuuripidu, mitte osa vabadusvõitlusest.

Jääb mulje, et väliseestlaste keskmine ja noorem põlv on valmis nahast välja pugema, et olla kodueestlaste moodi. Võtta üle halvim: tuimus ja apaatia, käegalöömismeeleolu ja soov omaenda ajaloo ees silmad kinni panna. Paguluses sündinud ei suuda hoida oma vanemate rahvusaadet.

«Võitjate ja vabastajate kehtestatud uus maailmakord ei mõista Saksa mundris sõdinud rahvast, Euroopa kohal on üks suur nägematu võim, kes kontrollib meie ajalugu,» kinnitas sõjameeste Sakala ühingu esimees Harald Mäepalu. Toris jäi Mäepalul kõne pidamata, sest tänumedali kätteandmise tseremoonial said sõna vaid ettevõtmise otsesed algatajad.

HARALD NUGISEKSI tervis ei võimaldanud sel päeval pikemat pidu. Sõjasangaril jäid endalgi tookord tänusõnad ütlemata, kuid seda, mida ta tundis ja arvas, oli näha tema silmadest. Kuu aega hiljem tunnistas Nugiseks, et seni oli Rüütlirist talle kõige tähtsam autasu, kuid nüüd on esikohal rahva tänumedal. «Ma pean seda rohkemaks, sest selle on mulle andnud minu oma rahvas,» lausus ta.

Sõjamehed saavad suvel muidugi kokku. Eestis. Kuid nooremate usinus niisama laulda ja tantsida paneb küsima, kas on üldse mõtet sündida eestlasena: eluinstinkt on omane ka loomadele.

Elame huvitaval ajal, veel on võimalik ennast rahvusena kokku koguda. Või ka mitte.

Kui valime viimase, siis hurraa, eestlased! Oleme oma vanaisad juba maha müünud. Mida me veel saame teha, et maailmale meeldida? Kas sööme vanaemad ära? Davai!