Turniiri avakäik tehti tänaval

1966. aastast Ilmar Raua mälestuseks korraldatav maleturniir algas koosviibimisega Kantrekülas, kus on suurmaletaja sünnikodu.

FOTO: Elmo Riig

Eile, kui 45. Ilmar Raua malevõistlus oli spordihoones avatuks kuulutatud, ei istunud maletajad laudade taha, vaid hoopis bussi, mis viis nad Vaksali tänav 32 rohelise maja juurde.

Seal, Ilmar Raua kodumaja küljes ootas avamist mälestusplaat. Viljandi male hingeks nimetatav Heldur Valgmäe rääkis, et tahvel valmis juba aprillis, kuid ootas õiget hetke, mil Viljandisse koguneb meeldiv maleseltskond.

Tseremoonia suure maletaja sünnikodu ees oli vaikne ja rahulik. Samu sõnu kasutas 1934. aastal «Päevaleht», iseloomustades 20aastast Rauda, kes oli tulnud Eesti maletšempioniks. «Too on sümpaatne noormees, väga vaikne ja tagasihoidlik ja kui meistriteturniir lõppes, kadus ta niisama vaikselt kui tuligi,» kirjutas tookord «Päevaleht».

Raud, Keres, Schmidt

Rohelisele majale kinnitatud pisike tahvel on tähelepanuväärne, sest märgib suurmeistrit, kes osales Eesti malemeeskonna kõigil toonastel olümpiareisidel ning kuulub ühte ritta Eesti male suurkujude Paul Kerese ja Paul Schmidtiga.

Viljandi abilinnapea Rein Triisa sõnul peaks austusavaldus olema stiimul, et ka seekordsel turniiril osalevaid maletajaid mäletataks lasusega: oli kõva malemees või -naine.

Ilmar Raua kohta on raamatus «Male Eestis» kirjutatud, et ta oli perspektiivikas maletaja, kes nooruses omaealiste seas Eesti meistriks ei tulnudki. Tema laeks jäi 2.—5. koht koolinoorte esivõistlustel aastavahetusel 1931/1932, mil võitis Paul Keres. Edaspidi õnnestus Raual ka võite nautida ning kaasa aidata Eesti malekoondise edule välisvõistlustel.

1930. aastatel kirjutas «Rahvaleht» Ilmar Raua mängustiili kohta järgmist: «Valis avanguid, mis küll teaduslikult nõrgad, kuid viivad vastase oma seisu ülehindamisele. Nagu raudrull käsitleb Raud vastaseid. Kes vastu astub, see langeb. Alguses ta nagu ei saaks küllalt hoogu ja taganeb. Laseb tungida vastasel peale. Kui olukord on muutunud kriitiliseks, siis Raud alles alustab ja näitab täit mängujõudu. Kui juba kord otsad kindlalt käes, siis vastasel ei ole enam pääsu.»

Praegune Eesti malemeister Kaido Külaots, kes on Ilmar Raua mälestusturniiril mitu korda esikolmikusse jõudnud, rääkis, et tänapäeval enam nii universaalse taktikaga mängima minna ei saa.

«Kõiki ühe puuga ei võta,» nentis Külaots. «Ründavaks või kaitsvaks pole stiili võimalik lahterdada. Kõik sõltub sellest, mis on vastasele ebamugavam.»

Turniiri peakohtuniku Gert Elmaste sõnul paneb seekord Viljandis oma oskused proovile 45 maletajat ning eestlaste kõrval võistleb kaks soomlast.

Male publikule

Kaido Külaots lausus, et tihti on turniiri publikuks võistlejate tuttavad ja sugulased, kuid vaatama tasub tulla kõigil, sest igas partiis on midagi uut.

«Kindlasti on ka neid võistlejaid, kes tahavad vaikuses ja rahus mängida, aga päris selga elama publikut ei lastagi,» rääkis ta ja lisas, et male perspektiiv on ka interneti ülekanded, kust saab kõike täpselt jälgida.

Viljandist pärit maleneiu Tuuli Vahtra, kes on Ilmar Raua mälestusturniiril osalenud lapsest saati, tõdes, et seekord ta tulla ei saa, aga ütles, et nii mängijale kui vaatajale läheb malemäng õppides järjest põnevamaks, sest selles pole miski lõplik.

Malemängu muutsid omal ajal populaarseks just meie endi suurkujud. «Ilmar Rauaga meenub esimesena Eesti male kuldne ajastu enne Teist maailmasõda,» lausus Kaido Külaots ning nimetas 1939. aastal Buenos Airese olümpial saadud võistkondlikku pronksmedalit. «Seda ei tea, kas need head ajad tulevad üldse tagasi,» lisas ta.

Tagasi üles