Juhtkiri: Ühega annab, teisega võtab

Meenutades viimaste riigikogu valimiste eelset kampaaniat, kangastub küllap paljudele eakatele telereklaam, milles peaminister Andrus Ansip lubab kohvikulaua ääres istuvatele pensionäridele, et võimule saades kasvatab Reformierakond pensione nelja aastaga kaks korda. Ehkki küll mitte sama rõhutatult, jagasid vanainimestele ahvatlevaid lubadusi ka teised parlamenti pääsenud parteid.

Majandusedu harjal peetud valimistest on möödas üle poolteise aasta ja varem igalt poolt vastu vaadanud optimismist saanud pessimism. Veel kevadel paljude kulukate ettepanekute finantseerimiseks kergel käel raha lubanud valitsus on tõsises hädas kõigi kulude eelarvesse mahutamisega ja seda nii käimasoleva kui järgmise aasta osas.

Kui üksikisiku tulumaksu alandamisest olid reformierakondlased järgmise aasta eelarvet koostades nõus pikema vaidluseta lahti ütlema, siis pensionide kasvatamise lubadus on vähemalt esialgu vett pidanud. Raske on ennustada, kas samasugust kasvutempot suudetakse halbadest majandusuudistest hoolimata järgmiste valimisteni hoida, kuid vähemalt seni pole ükski poliitik söandanud teha ettepanekut pidurit vajutada.

Midagi imestamisväärset selles pole, sest on ju pensionärid kõige aktiivsem osa valijaskonnast. Lisaks on kõigile selge, et meie eakate sissetulek on Euroopa Liidu vanade liikmesmaade omaga võrreldes naeruväärselt väike.

Samas on riik pensionide tasuta kojukande kaotamisega ka pensionäridest valusa kokkuhoiupoliitika vahetud osalised teinud. Tegu on viimasel ajal tavapäraseks saanud põhimõttega, mille kohaselt riik ühe käega annab ja teisega võtab.

Küllap leiab ka kõige kaugemas metsatalus elav vanamemm uuel aastal elatusraha kättesaamiseks teda rahuldava lahenduse, kuid seejuures pole pääsu lisakuludest ja sekeldustest. Midagi pole teha, vanadel inimestel, liiati maal elavatel, on ka väikeste muudatustega raskem harjuda kui noorel linnarahval.