Vanasti puhuti isegi aknaklaasi

Aarne Soro kandideerib meeskõrvalosa auhinnale osatäitmistega lavastustes «Mee hind» ja «Läbi klaasi». Foto: Elmo Riig / Sakala

Etenduse läbivat tegelast klaasimeistrit kehastav Aarne Soro, rolliks valmistudes õppisite klaasi puhuma.

See ei tule lihtsalt, vaid vajab kogemusi. Käisin seitse korda Olustvere klaasikojas puhumas, et mingeid oskusi saada. Täitsa tuli välja!

Mis kõige keerulisem on? Paljast puhumisest vist ei piisa.

Ilmselt sõltub kõik kogemustest. Tuleb tajuda, kui suureks võid mulli puhuda, et selle sein ei läheks liiga õhukeseks, ja kui võtad klaasi kirblile peale, ei tohi see kokku vajuda. Seda tuleb tunnetada, ei saa ju joonlauaga mõõta, kui palju vaja on.

Tõeline kunst.

Muidugi! Ega vanasti tehtud nii väikseid mulle, nagu meie siin praegu teeme. Siis puhuti valmis isegi aknaklaas, see lõigati lahti ja laotati laiali. Sellest sai aken või peegel, mis hiljem lihviti. See on väga suur kunst.

Usun, et kõige selle käigus on klaasi kohta hulga teadmisi lisandunud.

Loomulikult, see on väga põnev. Vanasti ei tehtud klaasikoda sinna, kus oli klaasiliiva või sai potast toota, vaid sinna, kus oli palju metsa ümber. Klaasiahi vajas meeletus koguses puid! Keskmise klaasikoja vanus oligi kümme aastat, sest siis sai ümberringi mets otsa.

Osalejad on kõik märganud selles vanas vabrikus hõljuvat veidi müstilist aurat.

Ikka! Aga ma ei tea, mis sellest majast edasi saab. Ma pole jõudnud vaadata selle tumeda klaasi taha.