Meleskis hakkab kõnelema kivine arhiiv

Lavastaja Priit Pedajase (vasakul) ja näitlejate jaoks on ääretult põnev ja huvitav kõik see, mis puudutab klaasitegemiskunsti saladusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ugala toob augustis kümnel korral publiku ette Meleski klaasivabriku lood, mille on teatri tarbeks kirjutanud Mats Traat. Priit Pedajase lavastuses etendatakse neid just sealsamas paigas, kus nad kunagi sündisid.

Näidendit «Läbi klaasi» võib võtta kui mälestusmärki ühele Eesti vanemale ja võimsamale tööstusettevõttele, mille algusaeg ulatub 1792. aastasse ning mida mäletatakse Rõika-Meleski klaasi- ja peeglimanufaktuurina. Rõikal poleeriti peegleid, Meleskis tehti klaasi.

Ajalooürikutest on teada, et XIX sajandil oli see ettevõte omasuguste seas Baltikumi suurim. Terves Vene impeeriumis konkureeris Meleskiga suurima Vene klaasitehase tiitli pärast vaid Rjazani vabrik.

Ajalugu on talletunud tehase seintesse ning endiste aegade vaimu selget kohalolekut tunnistab nagu ühest suust Ugala teatri rahvas, kes on vanas vabrikus juba hulk aega askeldanud.

Viivuks naasnud elu

Kui «Sakala» teisipäeva õhtupoolikul Meleskisse jõuab, käib proov seal täie hooga. Esietenduseni jääb ainult neli päeva. Kui lõõskavast päikesepaistest paksude kivimüüride vahele astuda, võtab vastu jahe ning natuke rõske õhk, otsekui ajaloo enda karge hingus. Ma pole ammu sellesse vabrikusse sattunud ning vaatan seetõttu uudishimulikult ringi.

Teater on vähemalt selleks suveks elu majja tagasi toonud. Üht-teist on lammutatud, aga on ka juurde ehitatud. Tsehhis on kunagisse klaasivanni asukohta rajatud liivaga kaetud lava. Selle kohal kõlgub kettide hulgas vägev lühter.

Ruum on piiratud musta paksu kangaga, mänguplatsi ümber on püsti pandud kaks
L-tähe kujulist tribüüni. Katus suuremat valgust enam läbi ei lase, siiski on mõni üksik auguke, kust tolmus värelevatel päikesekiirtel õnnestub sisse piiluda. Katuseplaadid kolisevad aeg-ajalt tuulehoogude käes. Milline suurepärane helitaust etendusele.

Laval on tegevus jõudnud rõivastuse järgi otsustades neljakümnendatesse aastatesse. Lavastaja Priit Pedajase jõuline kogu kõrgub liivase lava kõrva. Ta jälgib näitlejate mängu tähelepanelikult.

Vanade klaasikodade meeleoluga haakuva lavakujunduse on loonud kunstnik Liina Unt, kelle meelitan välja juttu ajama. Kangekaelselt püsti püsiva korstna ümber on laotud pisike klaasikildude kollektsioon, mis õhtupäikese kiirtes sillerdab. Unt mõnuleb päikesepaistel nagu kass ega võta kuuldagi ettepanekut minna varju, kus päike otse silma ei paistaks.

Uurin hakatuseks, kuidas ehe ümbrus kunstniku ajastusse sisenemist mõjutab. Kas see teeb töö kergemaks või vastupidi?

«Siin pole mitte üks, vaid mitu ajastut,» räägib Unt päikese käes rahulolevalt silmi kissitades. «Hooned küll lagunevad, aga lagunemine annab ajaloole lisa. See on nagu kividesse kirjutatud arhiiv. Siin on väga põnev olla.»

Paradoksaalsel moel teeb suur infohulk asja keeruliseks. Paljudel, väga paljudel inimestel on selle kohaga seotud hulk mälestusi, kuidas töötasid siin nemad ja nende vanemad.

«Ajaloolist tõde me taastada ei saa, rääkimata sellest, kuidas puhuti klaasi 1784. aastal või möödunud sajandi seitsmekümnendatel,» mõtiskleb Unt. «Seda on väga keeruline edasi anda nii, et tunne oleks õige.»

Loomulikult on trupp teinud kõva töö, saamaks võimalikult palju aimu sellest, mis Meleskis kunagi oli ning kuidas klaasi ajalugu on liikunud.

«Klaasikunst on üks vanemaid kunste üldse, niisama uhke kui sepatöö,» räägib Unt.

«Mõelda vaid, et võetakse tükk maaki ja sepistatakse sellest tont teab mida. Liiv, potas, natuke savi — ja sellest tehakse vaase ning kõike muud! Täiesti müstiline, see on puhas maagia.»

Klaasivabrik oli tipus tublisti üle sajandi. Olgem ausad, tegemist oli suure impeeriumi üsna kõrvalise provintsi ääre­alaga. Selgub, et Liina Undi juured on hargnenud just Meleski lähistel. Üllatusena kuulen, et tema vanavanatädi töötas samas vabrikus.

«Terve suguvõsa on siit, ütleme kolm ümbruskonna küla,» lausub Unt naeratades. «Mina olengi esimene, kes on mujal sündinud. Selles mõttes on mu vastutus eriti suur ning see teeb töö veel topeltraskeks. See on kindlasti tagasitulek oma juurte juurde, millega ma ei ole väga hästi kursis.»

Elu on teinud pärast sõda igasugu vinkse ja vonkse kuni selleni, et ka Liina Undi vanaema tahtis kunagi täpselt samasse vabrikusse tööle tulla.

«Ta praagiti välja, aga meeles on see, milline oli vabrik,» meenutab kunstnik. «See oli natuke salastatud, igaüks sisse ei pääsenud. Vabriku ümber oli mingi salapärane aura.»

Läinud periood

Draamateatri peanäitejuhil Priit Pedajasel pole Meleskiga nii otseseid sidemeid nagu kunstnikul. Kunagi Ugalas tegutsenud Pedajas sõitis omal ajal Meleskist küll tihti mööda, aga sees polnud ta kunagi käinud. Ta tõdeb, et tegemist on äärmiselt põneva paigaga.

«Klaasi tehti siin kakssada aastat,» noogutab lavastaja mõtlikult pead. «Lugu on huvitav juba selle pärast, et me ei mäleta seda enam. See on kadunud periood. Eestis klaasi enam sama hästi kui ei toodeta.»

Järvakandis on säilinud üks pudeliliin, kuid aknaklaasi Eestis enam ei tehta.

«Rääkimata sellest, et müstilist klaasipuhumisoskust valdab veel mõni üksik inimene,» jätkab lavastaja. Klaasimaailma sisseelamine on tal oma hinnangul läinud kenasti. «Mul on ikka huvitav. Pealegi on tore olla taas koos mõne vana kolleegiga Ugala päevilt.»

Kui paljud tänavused suvelavastused Eestis mängivad klassikat, siis Ugala võttis algupärase materjaliga ette päris suure julgustüki.

«See on Ugala idee ja kui minu juurde tuldi, võtsin töö rõõmuga vastu,» ütleb Pedajas. «Tegemist on väga võimsa hoonega. Keskendume nendele paljudele lugudele, mis paari­saja aasta jooksul on siit läbi käinud.»

Ajalugu läheb edasi. Liina Unt loodab südamest, et hiilgava minevikuga vabrikuhoonel on tulevikku.

«Siin on väga hea aura,» sõnab ta. «Hoolimata sellest, et see on praegu räpane ja räbune. Kui räägitakse mingist müstilisest kohavaimust, siis siin on see olemas. Mõelda vaid, kui palju on siia sisse pandud inimeste tööd ja vaeva... See on kuidagi kõik alles jäänud.»

Unt lisab, et etendusele hakkab kaasa mängima ehedus, mis on igas vanas kivis. Kunst võib selle kõrval kergesti osutuda kunstlikkuseks. Sellest hoiduda on kunstnikul kõige keerulisem. Selge on see, et päris teatrilaval ei saaks kunagi puhuda klaasi ning kividesse salvestatud tunnet poleks seal võimalik ka saavutada.