MULLE on pakkunud alati huvi, millest sõltuvad ja kuidas kujunevad meie väärtushinnangud. Koolis, kus avaneb läbilõige ühiskonnast, olen saanud jälgida muutumisi ajas ja pannud seejuures tähele rahvusspetsiifikat.
Kas vabaks või isandaks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan perioodi, mil eesti lapsed peegeldasid ilmekalt toona ühiskonnas levinud suhtumist, et pedagoog on pelgalt klienditeenindaja. Küüniliselt meenutasid nad täiskasvanutelt kuuldud tõika, et Vana-Kreekas kutsuti nii orja, kes ülikuvõsukest õpingutel saatis. Sellega olid vahekorrad kindlaks määratud.
Samal ajal järgisid vene peredest pärit õpilased ikka veel põhimõtet, et õpetaja on klassis nagu ülemus sõjaväes. Nii ei kippunudki muidu keskmisest temperamentsemad slaavi noorukid konfliktolukorras oma õigust taga nõudma, vaid pidasid targemaks «vait olla ja edasi teenida».
Kas tulenes see hariduse väärtustamisest või kroonulikhierarhilisest mõtteviisist, mis manitses jõudude ebaselge vahekorra puhul ettevaatusele? Igatahes aimus sellest kunagiste vene lastefilmide vaimus kasvatust, mis käskis pöörduda õpetaja poole austavalt isanimega. Integratsioon võib meil küll vilets olla, aga see möödunud aegade tärgeldatud viisakus on hakanud kaduma.
MA ei taha üleliia hädaldada, et rahvas muutub järjest materialistlikumaks, hülgab head kombed ning jätab hariduse, kunsti ja aated sootuks tagaplaanile.
Psühholoog Abraham Maslow ei paigutanud eneseteostust asjata vajaduste püramiidi tippu: üksnes vähesed on nõus eirama nälga, külma ja avalikku arvamust ning loobuma sõpruskonnast, et katusekambris maalida. See, et tahame olla ennekõike kaitstud ja kaetud, on loomulik.
«Näljane mõtleb ikka leivast,» ütleb vanasõna ja sestap pole midagi imestada, et majandusliku turvatunde nõrgenedes muutume materialistlikumaks. Paljudel on tähtis toime tulla praegu — mitte aastate pärast, kui lapsed tööturule astuvad. See ühepäevaliblika elustiil on mõneti mõistetav päevakajaline paratamatus.
Sootuks kurvem on viis, kuidas seame oma sihid. See, kui loomingulised me oleme või kui avar on meie maailmataju, avaldub ka praktilistes ambitsioonides.
Toon näite üheksakümnendate algusest, mil ühe väikse kogukonna koolis oli paljude laste unistuste lagi auto. Muidugi oleks olnud ilusam kuulda soove «Tahan saada paremaks inimeseks», «Soovin õppida arstiks», «Mu unistus on ümbermaailmareis» või, heakene küll, «Tahan kahte last ja hubast kodu». Võib lohutada ennast mõttega, et küllap oli auto staatuse märk, mis näitas, et pinnas on loodud ja muu tuleb pealekauba.
Hoopis haledam oli jälgida, kuidas ihaldatava auto mark muutus aastatega Fordist Peugeot’ks ja nii edasi — sõltuvalt sellest, millega sõitis ringi kogukonna kõige edukamaks peetud ärimees. Ümbermaailmareisi unistusi olnuks naiivne loota.
EELNEVAST oleks väga hea järeldada, et õpetajakutse alahindamine algab kodukoolist. Et see johtub kohaliku pedagoogi ostukorvist, milles leiduvat odavat vorsti ja säästutooteid saab külapoes igaüks hindavalt seirata. Et õpetaja pole õpilastele materiaalse ning järelikult ka sotsiaalse edukuse eeskuju.
Oma tõetera selles ju peitub. Raske on jutlustada hariduse väärtusest, kui pärast aastaid kestnud õpinguid on ette näidata vähe käegakatsutavat.
Siiski ei seisa kõige taga raha. Küsimus on mõtteviisis, võimes püüelda selle poole, mis tundub olevat haardeulatusest väljas ning jääb silmale nähtamatuks. Kasutatud Ford on isegi kehval järjel inimesele üpris realistlik eesmärk võrreldes jahiga, millega seilata mõõtmatutel maailmameredel.
Kordan: isegi materiaalsed sihid räägivad kõnekalt meie ellusuhtumisest ja julgusest unistada.
AJALUKKU pilku heites näeme, et külakoolmeistrid olid sageli üpris vaesed, kuid ometi lugupeetud. Miks me jätame kahe silma vahele selle lähemast minevikust pärit tõsiasja, ent leiame antiikajast üles sõna «pedagoog» algse tähenduse? Mispärast anname viimasele alandava varjundi ja vaikime maha, et haritud ori võis olla ühiskonnas rikkast tõusikust arvestatavam?
Võtkem või Roomas keisrit ja ministrit nõustanud Epiktetose. Just temalt pärineb ütlus, et ainult haritud saavad olla vabad. On märkimist väärt, et temale tõi haridus vabaduse ka sõna otseses mõttes. Järelikult sõltub õpetajakutse hindamine sellest, millise mõjukuse me sellele omistame ja kui palju anname õpetajale vabadust.
Ärge tulge ütlema, et koolmeistrid peavad enda ümber austusaura looma üksnes enese vaimujõul. Et kui ikka kannad endas karismaatilist sädet, filosoofilist tarkust ja sügavaid aineteadmisi, ei jää ühiskonna respekt tulemata. Sellise loogika järgi hääbusid Epiktetose anded üleöö, kui võim ja hoiakud Roomas muutusid ning tema ja teisedki haritlased staatuse kaotasid.
ON ka teine ütlus: «Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada isandaks.» Abstraktne vabadus tekitab orjamentaliteediga inimeses peataolekut, samal ajal kui varakas peremees on konkreetne siht.
Senikaua kui ühiskond joondub argiste unistustega leppiva mõtteviisi järgi, pole lootustki, et õpetajakutse maine paraneb. See ei muutu, kuni ühiskonna arvamusliidrid on tõsielusarjast tähelendu alustanud tõusikud või karjeristid, kes on sattunud paremat soovida jätnud lastetoast kohe partei kontorisse ja sealt Toompeale. Praegu on õpetajate sõna viimati mainituile alla jäänud.
Muutuks ju tõesti tüütuks, kui Maslow’ püramiidi madalamatelt astmetelt kostev pedagoogide hääl räägiks üksnes palgast. Ent meedias on olnud ka asjalikke, valusaid ja tuumakaid arvamusavaldusi.
Sageli ilmutavad ühiskonna ohumärgid end kõigepealt just õpetajatele ja nende tähelepanekuid tasub arvestada. Hiljuti tõdesid «Eesti haridusstrateegia 2020» koostajad: «Koolist väljalangemuse tõttu tekkinud väheharitud joodikmeeste lumpen aitab elus püsida mitmel meie ühiskonna väärnähul ja raiskab niigi nappi inimvara.»
Sama asja eest hoiatas koolirahvas juba kümmekond aastat tagasi.
ÕNNEKS jõuab üha rohkem teistegi erialade esindajaid äratundmisele, et õpetajaid maksab kuulata ning nad vajavad solidaarsust. Kuigi see on väike ja ehk koguni spekulatiivne märk, olen siiski rõõmuga tõdenud, kui usinalt on viimasel ajal suhtlusvõrgustikes viidatud pedagoogidest autorite lugudele. Tundub, et hakkab korda minema.