LUGESIN LÄBI rahvaliitlase Ester Tuiksoo üllitise 20. novembri «Sakalas», sest olen aastaid kõiki postiseaduse loomise keerdkäike tähelepanelikult jälginud. Ma ei kiida riigikogule esitatud postiseaduse muudatusi täies ulatuses heaks, kuid olen veendunud, et nende vastuvõtmine on parem kui praeguse seaduse muutmata kujul kehtima jätmine.
Riigikogu liige Ester Tuiksoo võiks teleprojekti hüvanguks postiljoniks käimise ja muul moel tööaja sisustamise asemel tegelda oma põhiülesannetega ning ennast eelnõude ja nende eesmärkidega kurssi viia. Samuti võinuks ta enne, kui asus postiteenusest ja -turust ajaleheartiklit kirjutama, pisutki uurida, kuidas on selle valdkonna küsimused lahendatud naabermaades.
Riigikogulane ei näi teadvat, et praegu kehtiva seaduse puudulikkuse tõttu on Eesti postiturg tegelikult avatum, kui see on pärast paranduste vastuvõtmist. Konkurentidel on peaaegu kõigi teenuste osas vabamad käed kui Eesti Postil endal. Teisisõnu öeldes ahistab seadus ainult Eesti Posti, tema konkurendid teevad aga turul seda, mida tahavad.
Selles, et turg on avatud, on ka viljandlased võinud veenduda. Käivad ju nende postkastide juures kahe firma postiljonid.
KUIGI olukorda püütakse parandada, on ka uue seaduse sõnastuses puudusi ja see ei kirjelda teenuse objekte piisava täpsusega. Seetõttu kahtlen väga, kas riik suudab seaduse põhjal konkurentidelt universaalse postiteenuse (UPT) tarbeks raha kätte saada. Aga eks riik ise tea. Igal juhul on senine udune avatus hullem kui seaduslikult avatud turg.
Samuti oleks võinud Ester Tuiksoo endale selgeks teha UPT mõiste. Siis poleks ta hakanud paanikat külvama. Nimelt on igal euroliidu riigil kohustus korraldada UPT-d kogu oma territooriumil olenemata sellest, kas sellel riigil on oma postiasutus või mitte. Postiteenus ja UPT on eri mõisted!
Kui UPT peab olema kõigile mõistliku hinnaga kättesaadav üleriigiline teenus, millele on seatud oma tingimused, näiteks maksimaalne paki kaal 20 kilogrammi, adresseeritud kiripost ning adressaadini toimetamise aeg, siis postiteenuste hulka kuuluvad kõik muud selle valdkonna teenused. Tuntumad nendest on ajalehtede kojukanne, üle 20 kilogrammi kaaluvate pakkide saatmine, partiisaadetised (siia võivad kuuluda ka UPT alas olevad saadetised, mida läkitatakse suurtes kogustes), reklaamide postitamine ja muu. Seega pole ajalehtede kojukanne uue seaduse mõistes UPT.
On imekspandav, et riigikogu liige arutleb selle üle, mis juhtub siis, kui konkurentsiamet ei saa UPT osutaja määramisega hakkama. Ta võiks teada, mida tähendab riigi kohustus ja selle täitmata jätmine. Sisuliselt oleks see sama kui jätta lastele haridus andmata. Kui nii peaks juhtuma, on selge, et riigikogu pole oma tööga hakkama saanud ja peaks laiali minema.
Määramisest rääkides ei saa unustada, et seda saab teha vaid juhul, kui leidub ettevõte, kes niisugust teenust osutada tahab. See aga tähendab, et teenuse hind peab katma kulud või maksab riik kahjumi kinni, kui soovib kodanikele odavamat teenust pakkuda.
Kui aga ükski teine teenuse osutaja ei julge turule tulla, pole midagi hullu lahti, sest siis on Eesti Post tugev ja hinnad talutavad. Ka Soomes ei julge keegi paljude postiteenuste osutamiseks turule tulla ja häda pole midagi — Itella post töötab laitmatult.
Väide, et Eesti jagatakse UPT osas kaheks, on vale. Seadus ütleb, et UPT osutaja peab teenust osutama kogu riigi territooriumil ühtse hinnaga, ja seega pole probleeme ka teenuse korraldamisega. Tegelikult tahetakse riik jagada kaheks hoopis postiteenuse osutamisel, millega tõesti ei saa nõustuda, sest Eesti on selleks lihtsalt liiga väike ja tulemuseks võivad olla suuresti erinevad hinnad.
Pensionide kojukande lõpetamine on juba üheselt riigi otsustada ja postiseadus ei puutu sellesse mitte kuidagi.
Lõpetuseks panen kõigile Toompea poliitikutele südamele, et neil pole mõtet maakonnalehtedesse kirjutades lähtuda mõttest «Lugege, maakad, riigikogulane kirjutab!». Tark on ikka enne asjasse süveneda ja teema iseendale selgeks teha. Isegi kui teil pärast seda kaob himu ähvardava pealkirjaga lugu kirjutada, on eeltööst vähemalt nii palju kasu, et te teate, mille poolt või vastu parlamendisaalis hääletate.