Vana kraam leidis uusi omanikke

Mia Jerlaka (pildil) kirbuturu üks tõmbenumbreid on uhke kastiga mootorratas. Foto: Mariann Proos

Samal ajal kui Viljandis esivanemate loodud muusikast mõnu tunti, äratas tähelepanu ka möödunud aegade materiaalne pool.

Pärimusmuusika festivali ajal võis näha traditsioonilist raamatulaata, pühapäeval said soovijad oma asju müüa Lastepargis või mõne väärtuslikuna tunduva eseme viia roosiaeda Mart Sanderi eksperdipilgu alla. Kel veidi rohkem aega ja jaksu oli, võis seada sammud aga linna ääres tegutsevale Mia kirbuturule.

Maja täis vana ja väärtuslikku

Loode tänaval linna piiril asuv maja ja hoov olid täis vanavara, alustades ehetest ja lõpetades mootorrattaga. Majaperenaine Mia Jerlakas rõõmustas, et folgi ajal käidi tema turul kaugest asukohast hoolimata väga palju. «Juba hommikul poole üheksast olid kohal ja nii kella kolme-neljani välja,» ütles ta.

Aiast väljas lubas Mia kaupa müüa kõigil soovijatel, nood aga kurtsid, et Mia näppab neilt kliendid. «Eks see ole sellepärast, et mul on rohkem asju,» arvas perenaine.

Tema kaubavalik oli tõesti väga suur. Majja astudes hakkasid silma maalid, nende kõrval aga kannel ja akordion. «Lastekandled olid ka, aga need läksid päris kiiresti müügiks,» võis Mia Jerlakas edu üle rõõmustada.

Tagatoas ilutsev antiikne kapp on üks perenaise lemmikuid. Kohvrites oli suur hulk raamatuid, mis tema sõnul on eriti head müügiartiklid. «Raamatuid ostetakse palju, eriti käsitööraamatuid,» lausus ta.

Pilku püüdsid ka erisugused noad, mille tuppede kallal on käsitöölised kõvasti vaeva näinud. Kõige suurem tõmbenumber oli aga aiavärava juures seisev mootorratas. «See on tervenisti ühe mehe tehtud,» selgitas Mia Jerlakas.

Kaupa kogub ta mitmelt poolt, palju tuuakse koju kätte. «Ümbruskonna taludest tuuakse hulgaliselt seismajäänud asju,» rääkis naine asjade päritolu kohta. Nii leidubki pakutava seas vanu kääre, leivalõikureid, õlleankruid ja muud sellist.

Raekoja taha roosiaeda kogunes pühapäeval 20—30 inimest, kellest nii mõnigi oli kaasa võtnud vanavara, et antiigispetsialist Mart Sander sellele oma hinnangu annaks. Nii sai näiteks hinnatud ilus kannel. Pillis oli küll väike pragu, kuid Sanderi hinnangul ei ole see segav faktor ning kui instrument ära puhastada, võiks selle eest küsida päris kopsaka summa. Roosiaias võis veel näha näiteks vana kitarri, riidekirstu ja samovari.

Kauplejaid jätkus tervesse linna

Terve festivali kestnud raamatulaadal oli müügiks nii klassikute kui vähem tuntud autorite teoseid. Linna vahel võis tihti näha nii noori kui vanu, raamatud näpus. See tõestas, et paberraamatute lugemine pole vähemalt folgiliste seas moest läinud.

Pühapäevasel Lastepargi kirbuturul võis leida nii mööblit, riideid, raamatuid kui värskeid marju ja seeni.

Riiete ja muu kraami keskel võitlesid kastis kirjaga «Forever 21 kingad» kaks koerakutsikat unega. Loodetavasti leidsid nad päeva lõpuks endale hea kodu. Ka festivali viimase päeva pärastlõunal jätkus parki palju uudistajaid ning kui hind ostjale sobis, polnud raske kaubast lahti saada.