/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
«MITU PEAD on mitu pead,» ütleb eesti rahvatarkus. Sellest lähtudes esitasingi kõigile Eesti inimestele interneti kaudu küsimuse, millise kultuuriobjekti, kas Linnateatri või Kultuurikatla valmimist aastal 2011, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, nad vajalikumaks peavad.
Nagu teada, põhjustas see samm omajagu poleemikat. Ei tea, kas tänu sellele või selle kiuste andsid juba küsitluse esimestel päevadel oma hääle ühe või teise objekti kiire valmimise poolt tuhanded inimesed.
Nagu küsimust rahvale esitades ütlesin, saadan volikogusse täpselt selle otsuse, mille poolt on enamus. Seega on küsitlus toimiv, siduv ja mis kõige olulisem: läbinisti aus ja läbipaistvalt korraldatud.
Püüan siinkohal vastata ka mõningate kriitikute väidetele.
On öeldud, et inimeste seadmine sellise valiku ette on alatu. Küsin vastu: mille poolest olnuks parem, kui linnavalitsus oleks selle otsuse teinud suletud uste taga? Osalusdemokraatiat on Eestis vähem kui mitmel pool mujal Euroopas. Näiteks Šveitsis pole rahvahääletuseta naljalt võimalik langetada ühtki olulist otsust.
OLEN TEISEL arvamusel kui need, kes paistavad sisendavat, et Eesti rahva käest ei sobi selliseid asju küsida, sest tema ei tea kultuuriehitistest midagi. Leian, et keegi pole ses osas pädevam linnale nõu andma kui maksumaksjad, kelle kogutud rahast teater ehitatakse.
Pean kultuuri ja Euroopa kultuuripealinna programmi piisavalt oluliseks, et kultuuriküsimustes laiem diskussioon avada. Olin vist lihtsameelne, kui lootsin, et ajakirjandus ergutab diskuteerima, ühe või teise objekti kasuks arvamust avaldama. See aga oli küll ootamatu, et meedia kui demokraatia valvekoer hoopis demokraatliku küsitluse enda vastu arvamusi õhutama hakkab.
Kunagi andis Juhan Liiv Estoniale oma kuue. Elu on vahepeal edasi läinud. Nüüd aitab sellest, kui kultuurisõber annab oma hääle.
Kui tullakse teatrietendust nautima, olevat tegemist maailma kõige paremate ja targemate teatrikülastajatega. Kui aga tahetakse teada inimeste seisukohta raha jaotamises, tuleb äkki välja, et needsamad inimesed on võhikud. See suhtumine hämmastab mind. Kellele me siis teatreid ehitame? Kas ainult nende direktoritele?
TALLINN ON IKKA küsinud linnakodanike arvamust, olgu siis tegu Harju tänava väljaehitamise või öise alkoholi müügi keelamisega. Üks minu eelkäijaid linnapea ametis Tõnis Palts korraldas 2005. aastal rahvaküsitluse Vabadussõja võidusamba asukoha üle ja see otsustati 3955 inimese poolthäälega. Osavõtt oli väike, kuid kõigile oli antud võimalus otsuse tegemisel kaasa rääkida.
Kui riik tõstis teatripiletite käibemaksu, ei küsinud ta ei elanike ega ka teatraalide arvamust. Tallinnal on teine lähenemine. Meie küsime inimeste arvamust ja arvestame seda. Ja oleme avatud ka teatrijuhtidele, isegi kui peame nende meelehärmiks arvestama publikuga.
Me ei vastanda Linnateatrit ja Kultuurikatelt! Samas tahame teada, kumba neist kahest peavad inimesed olulisemaks 2011. aastaks püstitada. Selles mõttes talitavad õigemini kultuurikatla toetajad, kes kutsuvad suhtlusportaalides ja mujal internetis üles oma projekti kasuks hääletama.
See väljendub ka hääletustulemustes.
Linnateatri esindajate valitud taktika, millega nad püüavad diskrediteerida hääletust, teatades, et nemad on valmis investeeringust üldse loobuma, ei ole kuigi arukas. Kui nii, siis on ju asi otsustatud! Ärgu keegi arvaku, et see raha jääb kasutamata. Kõige rumalam on kutsuda oma toetajaid hääletamisel mitte osalema, sest siis jäävad nende soovid kaitsmata.
VEEL ON ETTE heidetud, et küsitluse eest maksab Keskerakond ja mitte linnavalitsus ning keegi ei tea, milleks kasutatakse hääletanute andmeid.
Julgen kahelda, kas ajakirjandus oleks meiega rohkem rahul, kui maksja oleks linnavalitsus. Küllap süüdistataks meid siis selles, et maksame maksumaksja rahakotist kinni valimispropaganda. Muidugi on õigete otsuste langetamine ka erakonna mure, sest viimastel valimistel usaldas rahvas võimu just Keskerakonnale.
Mingit andmebaasi ei koguta. Ainus palve hääletajaile on oma hääl e-postiaadressi abil kinnitada. Seda selleks, et vähegi eristada tõsiseid inimesi naljameestest. See on andnud ka tulemusi, sest selliseid nimesid nagu Elvira
Habemeajaja ja Savi Seebiks nimekirjas enam pole.
Muide, samasuguseid küsitlusi, mille käigus võib tekkida ka isikuandmete baas, on tehtud varemgi, ainult neile ei pööranud andmekaitse inspektsioon tähelepanu. Näiteks juhtis meie erakonna noortekogu inspektsiooni tähelepanu ühele Reformierakonna korraldatud küsitlusele, mis käis Tallinna asfaldiaukude kohta ning kus vastajalt küsiti mitmesuguseid isikuandmeid.
Andmekaitse inspektsioon kostis toona, et ei suuda Reformierakonna kodulehekülge internetist kuidagi üles leida.
Viimaks on püütud väita, et sellise küsitluse elluviimine näitab Tallinna rahanduslikult nõrka seisu. Saan vastata, et pealinna rahandusliku seisu üle pole põhjust kurta. Küll aga teeb muret, et riik on hakanud üha enam talle pandud kohustusi omavalitsuse õlule asetama.
Järgmise aasta riigieelarvest jäeti täies mahus välja lauluväljaku renoveerimise kulud ning osalt Tallinna loomaaia investeeringud ning kultuuripealinna projekti kulud. Kõigi nende suhtes oli riik võtnud endale lepingutega kohustused, mille ta nüüd täitmata jätab. Muide, ka Linnateatrile eraldatavat tegevustoetust kärbiti!
MUIDUGI PEAME seetõttu oma kulutusi mitmes valdkonnas ümber hindama, et kõige hädalisemad vajadused saaksid ikkagi kaetud.
Käesoleva küsitluse põhjal otsustakse, milline kultuurihoone valmib esimesena. Teisena valmib see, mis jääb teiseks. Nii et küsimus on vaid järjekorras, kõik muu on emotsioonid.
Arvan, et palju enam pahameelt tekitanuks lahendus, kus otsus nende kahe maja saatuse kohta oleks tulnud linnavalitsuse kabinettidest ja õhku oleks jäänud kahtlused, et selle taga on teise poole salajane lobitöö, mida kahjuks ka kultuurivaldkonnas ei tehta alati puhaste kätega. Nüüd on see variant välistatud.
Isamaa ja Res Publica Liit heidab meile ette, et me olevat loobunud Brüsselile antud lubadusest ehitada 2011. aastaks valmis kõik Euroopa kultuuripealinna tiitli hoidmiseks vajalikud hooned. Selline lubadus tõepoolest anti koos riigiga.
Kärpides kahe kolmandiku võrra kultuuripealinna projekti finantseerimiseks ettenähtud summasid, ütles riik sellest lubadusest kahjuks lahti.
Veel enam: riik lubas 2011. aastaks valmis ehitada ka kunstiakadeemia uue hoone. Soovitan Isamaa ja Res Publica Liidu propagandistidel kõigepealt nõuda selle lubaduse täitmist — küllap Tallinn saab oma ehitised lõpuks ka ise valmis.