Kiigele minnes pandi selga kõige paremad rõivad

Janika Oras Foto: Elmo Riig / Sakala

Janika Oras on laulnud Helleros ja Väikses Helleros, tema töö on rahvalaulude üle mõelda ja neid õpetada Eesti rahvaluule arhiivis, Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.

Janika Oras, kuidas erineb kiigel laulmine tavapärasest?

Kiige peal on raskem laulda, aga eks lendamise tunne anna jälle mõnu juurde. Igal vanusel on oma rollid. Mina ei ole tõtt-öelda enam see, kes peaks seal hõljuma: see oli mõeldud tüdrukutele, kes polnud veel abielus.

Kas kiikumine on rohkem naiste pärusmaa?

Kiikesid on erinevaid. Suure kiige kõrval on olnud näiteks lauahüppamine, eriti Põhja-Eestis. See oli mehine sport. Poiste ala oli ka üle võlli ajamine.

Kui poisid näitasid jõudu ja osavust, siis tüdrukud ilutsesid, istusid ja laulsid.

Meestelaulu tuppa naisi üldjuhul sisse ei lasta, aga naiste kiigelaulude juures võivad mehed olla?

Kiik oli ennekõike suhtlemise ja enese näitamise koht. Kellele noored tüdrukud siis ennast ikka ehtima pidid? Kiigele minnes pandi selga kõige ilusamad riided. Naistel on küll olnud oma pühad ja varjatud rituaalid, aga see pole nende hulka kuulunud.

Kiik on läbi aegade vastu pidanud. Tore minu meelest.

Kiikuda on ju mõnus.

Kiikumine pidavat kutsuma ajus esile mõnuaistinguid?

Nii see on. Aga lauldes tekib neid muide ka. Seda on uuritud. Kui laulad valju häälega ja pingsalt, hakkab organism eritama aineid, mis tekitavad eufooria ehk kaifi. Seda on kogenud kõik lauljad.