Naised saatsid rahvalaulutundja Janika Orase eestvõttel eile ennelõunal kiikudes hääle üle mere ning katsetasid, kuidas erineva rütmiga ja refräänidega lauludes kiikumist ja laulmist kokku sobitada.
Naised laulsid silmapiiri avanema
30. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varajasest kellaajast hoolimata on naisi Kirsimäele külakiigele kokku tulnud päris palju. Taevas on pilves, kõrval asuva peaplatsi suurel videoekraanil väreleb hääletult Zetode eelmise õhtu kontsert. Osalejaid on mitmes vanuses ja nad püüavad tähelepanelikult iga Janika Orase sõna.
Oras silmitseb arupidavalt lossimägede kiike ja möönab, et see on kahtlemata suuremat sorti Põhja-Eesti kiik.
Looduse rütmid
«Kiikumine sümboliseerib looduse, aastaaegade ja päevatsükli vaheldumist,» seletab Oras, samal ajal kui naised end pisitasa kiigel sisse seavad. «Ühtlasi on kiikumise põhiidee edendada viljakust. Suure kiigega ülespoole õõtsumine peaks kaasa aitama igasugusele kasvule.»
Kiikumist on pidanud tähtsaks nii eestlased kui teised rahvad. See arvati olevat hea linakasvule, inimese tervisele ja paljule muule.
Kiikumise aeg oli õigupoolest kevadel, kui algas kasv. On teada, et Lõuna-Eestis kiiguti kunagi ainult lihavõtte ajal. Lihavõtted on enamasti lumisel ajal, mil see oli tõenäoliselt raske. Rohtu leiti nõnda, et kiik pandi püsti siseruumis. Muidugi oli see siis väiksem ja kergem. Põhja-Eestis seevastu armastati kiikuda suvistepühadest jaanipäevani.
«Kiikumas ei käidud millal juhtus, vaid ainult neljapäeval, laupäeval ja pühapäeval — vabamatel ja pühamatel päevadel,» räägib Oras. «Möödunud sajandil hakkas rituaalne tähendus tasapisi kaduma ning kiigest sai lõbustuspaik.»
Iidne tava
Kiigekultuur on Eestis vana. Kiigeplatsid on ikka olnud külarahva meeliskohad, kus saadi kokku ja suheldi. Kiigelaulud on olnud omaette rühm, mis eristus teistest regilauludest just õõtsumisele kohandatud laulmistehnika poolest. Seda tingisid kiige liikumise rütm ja tempo.
Kiikumiskombestiku päritolu pole täpselt teada nagu seegi, millal ehitati Eestisse esimene kiik. Vähemalt mitmesaja-aastasele vanusele osutab 1840. aastast pärinev baltisaksa kunstniku Theodor Gehlhaari värviline lito «Kiikujad», mida on tänapäevalgi sagedasti kasutatud selle aegumatu meelelahutuse illustreerimiseks. Komme ise on siiski kindlasti märksa vanem.
Kiigelkäimine omandas XIX sajandil uue sotsiaalse funktsiooni: see avardas noorte suhtlemisvõimalusi. Möödunud sajandi hakul muutusid kiigepeod noorte kooskäimise paikadeks, kiigelaulud taandusid ning kiigealune muutus üha enam tantsuplatsiks.
Suurtel kiikedel olid ühed, väikestel teised viisid.
«Arhiivikirjelduste põhjal teame, et kõik on sünkroonis,» seletab Janika Oras. «Lühikesed noodid lauldakse ära üleval, pikemad jäävad pikemasse kiigekaarde.»
Arvatakse, et alla liikudes tegi kiik hääle kõvemaks, aga tegelikult võis selle mulje jätta hoopis lauljate lähemale tulek. Tavaliselt on tüdrukud istunud ja poisid hoogu lükanud.
Enne esimese laulu juurde asumist toonitab Oras, et kiigel on õnnetused kerged juhtuma. Surmaga lõppenud õnnetuse järel kiik lammutati.
Janika Oras laulab kõrval seistes ette ning naised võtavad kiigel viisi üles. Seda on ilus kuulata ja kena vaadata.
Kiigelaulude viisid
Eesti rahvaluule arhiivi andmetel kasutatakse kiigelauludes arhailisi ja uuemaidki viise. Põhja-Eesti omi iseloomustavad omapärased rütmid on välja kujunenud vajadusest laulmist liikumisega ühitada.
Peale spetsiaalselt selleks mõeldute lauldi kiigel ka muid, enamasti pikki laule ja mängiti platsil laulumänge. Nii mõnigi kord oli kohal pillimees, kes mängis tantsulugusid.
Kiigeviisid on sageli laenatud vanematelt kalendrilauludelt, mille refrään piirkonniti erineb.
Lõuna-Eestis nimetati kiigelaule ka hällülauludeks ning neil on sarnasusi slaavi, eriti valgevene rahvaste kevadlauludega. Setudel on üsna erinevaid kiigeviise, näiteks pikk ja lühike hällu-ääl. Uuemad refräänita viisid on üle võetud teiste pühade kommetest.
Laul kajab kaugele
Kiigeviisi nimetatakse kiigetooniks. Mõnikord lauldi vaikselt õõtsudes või hoopis maas, kasutades muu hulgas ka naiste-, karja-, lõikuse-, mängu- ja isegi meestetoone.
Mitmel pool on välja kujunenud omapärased, suure kiige liikumisega kooskõlastatud viisid. Värsijalgade tagumist positsiooni venitatakse nii kaua, kuni kiik liigub ühest kõrgpunktist teise.
«Kiigel laulmine kostab kaugele,» teab Janika Oras. «Kiik oli mõeldud ka enese näitamiseks. Põhjarannikul on kirjeldatud, kuidas hääl jõudis kaks kilomeetrit üle mere.»
Kiigeplats rajati harilikult ilusasse kohta. Võimaluse korral eelistati avarat, tasase kuiva maapinnaga platsi, kus kasvas puid või põõsaid. Seepärast püstitatigi kiiged sageli metsalagendikule või kui sobivat välu polnud, siis metsa äärde, mõisaparki või mujale suurte puude alla.
Oras lisab, et koht ei tohtinud olla märg.
Naised võtavad üles Kolga-Jaanist pärit Marie Sepa kiigelaulu, mis on kindlasti tuttav paljudele. Huvitav, kas seda on kuulda ka järve teisel kaldal?
Väljatrükitud laululehed kaovad nii kiiresti, et paljud soovijad jäävad ilma. Janika Orase juurde astub kübaraga daam ja kinnitab, et kiigelaulud olid tal kahtlemata selle festivali parim elamus.