Kaheksa meetri kõrgusel köiega kõlkumas. Vabatahtlikult

Kolmekümne takistusega seiklusrada algab üsna kergelt: esimese vaheplatvormini saab jalutada mööda võrkkiike meenutavat jalgealust. Hilisemad ülesanded enam nii lihtsad pole. Foto: Elmo Riig / Sakala

Nii, nüüd ma siis olengi lõksus. Edasi saab vaid Tarzani kombel liaanidel (loe: nööridel) turnides ning tagasi ainult köietantsijana trossil tippides. Kolmandat võimalust ei ole!

Kõige selle juures tasub hoida pea püsti ja pilk ninaotsal, sest kaheksa ja poole meetri kõrguselt maapinnale vaadata on üsna kõhe. Kui aus olla, ajab see südame natuke pahaks.

Olen aga tulnud pika tee ning kahe viimase takistuse ees põnnama lüüa on narr. Mis sellest, et need on ühed raskemad.

«Miks ma küll seda teekonda ei katkestanud, kui selleks võimalus oli,» sarjan ennast ja püüan samal ajal sundida end käsi puuposti küljest lahti laskma. Seejärel haaran rohelisest nöörist, mis kaares kuristiku kohal ripub.

Väikse vaevaga sätin ka jalad nöörile ja kiigun veidi aega edasi-tagasi, just nagu õnnelikus lapsepõlvemälestuses. Aga siis tuleb astuda järgmisele samasugusele nöörikesele. Ja siis järgmisele, järgmisele ja järgmisele.

Ja ärgem unustagem seda sügavikku all...

Lõpuks ometi jõuan kindlale platvormile!

Ees ootab viimane ja veelgi keerukam katsumus: tuleb astuda väikestesse aasadesse, mis tunduvad üksikute kõikuvate nööride otsas üsna tabamatud. Haaran nööridest, koban varvaste alla esimesed aasad ning vehklen seejärel mõnda aega õhus nagu marionettnukk.

«Hei, siin tuleb kasutada mõistust!» kuulen järsku oma asjalikuma ajupoolkera manitsust. Nii lähebki libedamalt: tõmban käega järgmise nöörikese enda juurde, sätin jala aasa sisse ja astun niimoodi õhus elegantselt edasi.

Kui viimasele platvormile jõuan, on vaevarikka teekonna algusest möödas 37 minutit. Kõige kiiremast seiklejast, kes olevat raja läbinud üheksa minutiga, olen muidugi kaugel maas.

Köied püsigu kinni!

Mõistagi polnud see mingi aja peale võistlus, isegi mitte elu eest rabelemine. See oli mäng, jõukatsumine, kus oli võimalik ületada ennast ja oma hirme.

Eespool kirjeldatud vapruseproov leidis aset Viljandimaal Valma puhkelaagris, kus suve hakul valmis seiklusrada. Kuigi olin varasematel aastatel roninud ka Otepää ja Sigulda seikluspargis, on iga uus rajatis omapärane ja põnev.

Enne kui meie väike katserühm seiklema asus, rõhutas Valma puhkelaagrit haldava osaühingu Peetrimõisa Villa juht Kalle Kütt, et rajal kehtib paar lihtsat, kuid tähtsat reeglit.
Üks on muidugi see, et ronima tuleb minna kainena.

«Teiseks tuleb meeles pidada, et teie elu ripub nende kahe nööri otsas,» juhtis ta tähelepanu ronimisvöö külge kinnitatud köitele. «Kui olete kaks karabiini ümber turvatrossi kinnitanud, ei ole teil allakukkumise ohtu. Kui jätate selle nõude täitmata ja platvormil komistate, on ellujäämise võimalus kahtlane.»

Muide, nende turvanööride lahti unustamine võib endaga kaasa tuua kopsaka trahvi.
Kogu teekonna vältel jälgib seiklejaid maapinnalt instruktor, kes annab vajaduse korral raja läbimiseks soovitusi. Tuleb meeles pidada, et katkestada saab seda jõukatsumist vaid ühes kohas — poolel teel turvatornis.

Eelroaks ronimissein

Rajale pääsemiseks tuleb läbi teha pealtnäha üsna raske harjutus: ronida mööda püstloodis seina esimese takistuse algusesse. Turnimist hõlbustavad seina külge kinnitatud kühmud, nii et selle harjutusega sain hakkama kergemini, kui olin loota julgenud.

Seejärel algas seiklus, mis koosnes pinget pakkuvatest takistustest ja nende vahel hingetõmbamisest. Igal vaheplatvormil oli võimalik edasiliikumiseks valida kahe mooduse vahel: üks neist nõudis rohkem füüsilist jõudu, teine tasakaalutunnetust. Kokku oli rajal 30 takistust.

Et mina oma musklite rammu peale loota ei julgenud, otsustasin enamasti valida tasakaaluharjutused. Avastasin rõõmuga, et võiksin kaaluda köielkõndija karjääri.

Jah, muidugi tekkis mul turvatornis kiusatus pooleli jätta. Aga nägin esimese ronija patsi juba järgmise takistuse juures välkumas ega tahtnud talle alla vanduda. Oleks ma siis teadnud, mis mind seal lõpus ootab...

Rajatud tehismastidele

Kalle Kütt oli hakanud Valma puhkelaagri seiklusrada ehitama jaanuaris. Tänu talvekülmale said suured kraanad kompleksi hoovil maapinda rikkumata toimetada ja sinna 24meetrise torni püsti panna. Tegevus jätkus juba kevadel.

Praeguse kuju sai seikluspark juuni esimesel nädalal. See on vaid projekti esimene etapp, mis on mõeldud ronimiseks 16aastastele ja vanematele. Tulevaks suveks plaanitakse üles seada madalamad lasterajad ning trossid, millega saab teha õhusõitu.

«Atraktisooni idee sain ühelt Tšehhis nähtud rajalt. See jäi mulle silma ja hiljem hakkasime spetsialistidega siin samasugust asja välja mõtlema,» kõneles Kalle Kütt. «Seikluspargi loomisesse olid kaasatud Tšehhi tehnoloogid, kohalikud projekteerijad ja Eesti mägironijad. Võib öelda, et rada on mitmefunktsiooniline ja hoolega läbi mõeldud.»

Puhkelaagri omanik selgitas, et kuna Eesti teised seiklusrajad on rajatud metsa, kulgevad need enamasti nii, nagu kasvavad puud lubavad.

«Teist säärast tehismastidel rada minu teada Eestis, Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis ei ole,» rääkis Kütt. «Et meil oli siin lage maa, saime projekteerida täpselt sellise raja, nagu tahtsime.»

Koostöö on teretulnud

Valma raja takistusi on võimalik muuta lihtsa vaevaga kergemaks või raskemaks olenevalt ronijate füüsilistest võimetest. Seal plaanitakse korraldama hakata ka alpinismi- ja seiklusturismi treenerite ja instruktorite koolitusi ning eksameid.

Praegu on seiklusrada kasutama oodatud eeskätt Valma puhkelaagri külalised, sest atraktsioon on mõeldud puhkekompleksi pakutavate võimaluste mitmekesistamiseks.

«Teen koostööd teiste Võrtsjärve-äärsete puhkekeskustega,» lausus Kalle Kütt.

«Inimesed võivad näiteks sõita laevaga siia, käia ronimisrajal, teha väikse söögipausi ning sõita laevaga tagasi. Pean väga tähtsaks selle piirkonna arengut ja koostöö annab hea põhjuse, miks Võrtsjärvel veeliiklus käima panna.»

Eraisikud saavad ronimisrada kasutada siis, kui nad omanikuga kokku lepivad, ja ajal, mil see puhkelaagri kliente ei häiri.

«Huvi on suur, kuigi ma pole sellele atraktsioonile veel otsest reklaami teinud,» sõnas Kalle Kütt. «Seni pole seda vaja olnudki: käesoleval hooajal on Valma puhkelaager sügiseni kõigil nädalavahetustel broneeritud.»

Seikluspargi esimese etapi ehitamine läks osaühingule Peetrimõisa Villa maksma 155 944 eurot (2,44 miljonit krooni). Sellest 76 694 eurot (1,2 miljonit krooni) on Leaderi programmi kaudu põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt saadud toetus.

ATRAKTSIOON

Valma puhkelaagri seikluspark asub Võrtsjärve ääres Valma külas.
• Vastutav insener Sven Reiss (Proff Projekt)
• Ehitaja Lõuna Ehitus
• Haldaja Peetrimõisa Villa
Allikas: Kalle Kütt