Maksukoormust on vaja vähendada

STATISTIKA järgi oli 2009. aastal Eesti maksukoormus 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Euroopa Liidu 27 riigi keskmine näitaja oli samal ajal 40 protsenti. Toon veel mõne näite: Rootsis oli see 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.

Maksukoormus väljendub riigi- ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisena. Ühtsest metoodikast hoolimata pole tulemused siiski võrreldavad, sest algarvudes valitseb segadus.

EESTIS annab suurima maksutulu sotsiaalmaks. Mullul moodustas see riigitulust 30 ja maksutulust 42 protsenti. Määr on 33 protsenti — maailma kõrgeim reiting.

Suuruse poolest teine summa laekus käibemaksust. See moodustas riigitulust 22 ja maksutulust 31 protsenti. Määraks saame 21.

Euroopa Liidu keskmine käibemaks ei ületa 10 protsenti. Meie kõrgem käibemaks on põhjus, miks hinnad tõusevad tooraine kallinedes Eestis kiiremini kui mujal.

Leibkondade mullused u­uringud näitavad, et meie riigis moodustavad toiduainetele tehtavad kulutused väljaminekutest 26 protsenti. See tõstab maksumäära 3 protsendipunkti (15 protsenti). Niisiis on Eesti käibemaks Euroopa Liidu suuremaid.

AKTSIISI osa meie riigitulust oli 12 ja maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakend) hinna tase ei anna põhjust punastada. Juba mõni aasta tagasi keelasin finantsdirektorina autodel välismaale sõites Eestis tankida.

Uuringute järgi kulutatakse alkoholile eelarvest 5,8 protsenti. Isegi iga päev veini tarbivad itaallased, hispaanlased ja kreeklased kulutavad vähem.

Tulumaksult laekus aga riigitulust 7 ja maksutulust 10 protsenti. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid pooleks. Määraks saame 21 protsenti.

Majandusühenduses domineerib progresseeruv tulumaks, mistõttu maksumäärad pole võrreldavad. Võrdlust raskendab ka maksuvabade piiride ja mahaarvamiste erinevus. Soomes jääb maksustamine vahemikku 10,5—33,5 protsenti.

Saksamaal kõigub üksikisiku tulumaks 14 ja 45 protsendi vahel. Maksuvaba summa on 8004 eurot aastas. Selle võrdluse järgi ei tuleks Eesti mediaan­palgalt tulumaksu tasuda.

Ka Kreeka süsteemi aluseks võttes poleks meil vaja tulumaksu maksta, sest üksikisikutele kehtib seal 12 000 euro ulatuses tulumaksuvabastus.

Klassikalise maksustamise kõrval harrastab Eesti trahvide, riigilõivude, kindlustuse, dividenditulule soodsa hinnapoliitika, sotsiaalsete tagatiste omaosaluse ja muude võtete kaudu ka varjatud maksustamist.

SISEMAJANDUSE kogutoodangul on kvantitatiivse kõrval ka kvalitatiivne mõõde. Jättes selle arvestamata, ei saa me jõukusest ülevaadet. Valdkondade panused on erinevad. Tööstussektoril on jõukuse loomises väga tähtis roll — see on rikkuse allikas. Soomes on tööstussektori panus SKT-sse kaks korda suurem kui Eestis.

Avaliku halduse, tervishoiu, riigikaitse ja muude riigieelarvest finantseeritavate valdkondade SKT kasv ei tee meid jõukamaks.

Ka välisinvesteeringutesse panustamisega liialdamine pole parim lahendus, sest kohaliku kapitali mõju on suurem. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei muuda ühiskonnaliikmeid rikkamaks: mõni saab tööd ja riik saab veidi makse, kuid sellega pisku piirdubki.

Riigiti on kogutoodangus kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid erinevusi. Absoluutarvuna ei saa neid võrrelda, järelikult pole võrreldavad ka nendest tuletatud maksukoormused.

NÄITAJAID tuletades on tähtis tugineda võrreldavatele näitajatele. Kui seni kasutatud indikaatori järgi kuulume maksukoormuse poolest Euroopa Liidu keskmiste hulka, siis tegelikult oleme esirinnas.

Et meie maksukoormus on optimaalsest kaugel, loob see ebasoovitavaid tendentse ja konkurentsivõimetu majanduskeskkonna. Eesti maksukoormust on vaja langetada ja haldusstruktuur võimalustega kooskõlla viia. Alles siis on meil põhjust kasutada põhjamaa tiigri tiitlit.