NÄDALA eest elasin Lõuna-Eestis Läti piiri ääres kaasa kohalike jõududega lavale toodud näidendile, mis jutustas Hella Wuolijoe noorusest, kui Oslost hakkasid saabuma ärevad uudised. Teater jäi tagaplaanile: pidin lugema ja saatma sõnumeid ka etenduse ajal.
Inimohvrite arv ja katastroofi ulatus selgusid vähehaaval. Muremõtetes ja leinatundes saatsin kaastundeavalduse Norra välisministrile Jonas Gahr Storele. Mind lohutas tema vastus: «See on tragöödia, aga me jääme oma väärtustele kindlaks.»
SEE on tõesti põhiküsimus. Kui põhjamaise heaoluühiskonna põhiväärtusi rünnatakse brutaalse vägivalla ja pimeda inimvihkajalikkusega, on tähtis, et kaitseksime oma väärtusi ega annaks ründajale karvavõrdki järele. Ometi sunnib toimunu küsima, kas me pole milleski juba seda teinud, kui niisugused asjad aset leiavad.
Enne sõda alustatud järjekindla töö tulemusena on sotsiaaldemokraatlik heaoluriik — kasutan siin erandina sellist määratlust seetõttu, et atentaadi sihtmärk oli just nimelt norrapärane sotsiaaldemokraatia — suutnud vähendada ebavõrdsust ja ehitada ühiskonna, kus kõik on tohtinud tunda end täisõigusliku kodanikuna igas mõttes: mitte ainult riiklike, vaid ka sotsiaalsete, hariduslike ja majanduslike osalusvõimaluste poolest.
KUIGI need saavutused hoiavad Põhjamaad endiselt rahvusvaheliste heaolu-uuringute tipus, on võrdõigusliku ühiskonna rajamine ometi katkenud ja pöördunud taas ebavõrdsuse kasvu poole.
Selle taga on paljud, sealhulgas Põhjamaadest sõltumatud tegurid, mille tõttu põhjalas on kogetud globaliseerumise eeliste kõrval ka sellest tulenevat kahju ja ebakindlust. Rahulolematuse ilmingud on sagenenud ning seda on hakatud maandama vägivaldselt ja kuritegelikult. Inimõigusi eitav fašismitaoline mõttelaad on tõusnud vabamalt esile.
VABAS ühiskonnas ei saa kunagi tagada täielikku turvalisust ja isikupuutumatust, ilma et selleks mõeldud meetmed hakkaksid ise vabadust ja enesemääramisõigust riivama. Vastutustundetu isikupuutumatus ei ole siiski aktsepteeritav.
Kuigi relvaseaduse karmistamine ja ähvardustele reageerimine ei suuda takistada kõiki vägivallategusid, võivad need ometi märkimisväärselt vähendada nende tõenäosust ja ulatust. Tüsistusi on tähtis ravida, aga veel tähtsam on sekkuda ühiskonnas ühtekuuluvustunnet ja ühisvastutust nõrgendavasse ja ebavõrdsust kasvatavasse tendentsi, mis võimaldab inimeste kõige süngematel omadustel vallanduda õõvastaval viisil.