Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/07/28/687930t1h8efb.jpg)
Suvi on aeg, kui rännatakse ringi ja satutakse lapsepõlvepaikadesse. Just nüüd tasub vaadata üle Eesti loodusväärtused, mida muidu uuritakse raamatupiltidelt.
Minu lapsepõlvemälestustes on tähtsal kohal kivid. Vanaema juures heinamaal kõrguvale sain joosta pakku lehmade, hirmuäratavate sarviliste loomade eest.
Teine kivi meenub mulle ajast, mil suvitasime tädi juures Muugal. Kui tahtsime minna mere äärde ujuma, pidime jalutama Kabelikivi bussipeatuseni. Siis tuli kõndida tükk aega mööda heinamaad ja minna lõpuks üle oja.
Palaval suvepäeval oli see mõnus jalutuskäik — pealegi kasvasid tee ääres magusad maasikad. Ja seal ta lõpuks seisiski, hiiglaslik kivi nagu kabel. Kabelikivi pind oli kaldu ja krobeline ning võimaldas joosta otse tippu välja. Ujuma sai minna mööda kivist muuli.
Nüüd annan lastele loodusõpetust. Olen teada saanud, et minu lapsepõlvekivi on ümbermõõdu poolest Eesti suurim, 58meetrine rahn, mis on kandunud siia Lõuna-Soomest mandrijääga.
Lapsepõlve radadel
Olen seda meelt, et Eesti loodusväärtusi tuleks vaadata võimalikult palju kohapeal, kus neid saab tajuda kõikide meeltega. Pildid ei anna neist täit elamust. Olen koolilastega käinud Eesti kõige mahukama rahnu, Kunda lähedal Letipea neemel asuva Ehalkivi juures.
Mõtlesin, et enne kui võtan plaani minna koos õpilastega vaatama Kabelikivi, võiksin selle enne ise uuesti looduses üles otsida.
Alustasin Muuga Kabelikivi bussipeatusest. Minu lapsepõlvest möödunud mitmekümne aasta jooksul oli ümbrus tundmatuseni muutunud.
Otsustasin teed küsida ja sattusin õnneks inimesele, kes oskas mulle kätte juhatada õige teeotsa. Ületasin raudtee, kõndisin majadevahelisel teel, seiklesin natuke ja leidsin siis viida, mis näitas, et Kabelikivini on jäänud 500 meetrit.
Läbinud võseriku ja ületanud ojale pandud purded, olingi kohal. Taamal paistsid kõrge aia tagant Muuga sadama hoonemürakad. Mere äärde siit enam ei pääsenud.
Juhuslikud modellid
Kivi pildistades soovisin, et keegi tuleks ja seisaks rahnu kõrvale. Siis olnuks näha, kui väike tundub inimene seitsme meetri kõrguse kivihiiu kõrval. Kohe ilmuski nähtavale kaks jalgratturit ning neile järgnesid isa, laps ja koer.
Koer jooksis sedamaid mööda kivi üles ja siin see ongi — fotojäädvustus Eesti ürglooduse mälestusmärgist. Isegi Muugal suvitajate seas leidub neid, kes pole sellest kuulnudki.
Ehk tekitab see pilt mõnes inimeses nii palju huvi, et ta istub bussile 34a ja väljub Kabelikivi peatuses. Head leidmist!