KOMMENTAAR. Lootusetus

Viljandi järve kadus laupäeva õhtul inimene. Foto: Marko Suurmägi

Laupäeva õhtul 10-15 minutit enne üheksat õhtul valitses Viljandi rannas lootusetu meeleolu. Kuskil järve põhjas oli inimene. Arvatavalt (tegelikult päris kindlasti) uppunud, aga keegi ei teinud midagi, sest ei saanud midagi teha. Kaks kiirabiautot, kolm päästjate sõidukit ja politseimeeskond, kuid järves päästmas polnud kedagi.

Mõistetav oli uppunu lähedaste äng, hirm ja valu, sest vaid mõned minutid varem oli kõik olnud väga hästi. Noored mehed hullasid, aga – tagantjärele tark olles – läksid liiale. See on traagiliste õnnetustega alati nii, et veel sekund enne fataalset juhtumit on kõik korras. Nii oli ka igati mõistetav küsimus, miks keegi mitte midagi ei tee.

Aga mida? Rannavalvur jõudis sündmuskohale pärast seda, kui inimene oli veepinnalt kadunud. Jah, me võime küsida, kas ta tegeles viis minutit varem õige probleemi jälgimisega või kas ta oleks pidanud sekkuma hüppetornil toimuvasse kolm minutit varem, aga see kõik on tagantjärele tarkus. Rannavalvuri ennastsalgav vettehüpe ja sukeldumine oleks olnud näitemäng, mida päästjad ja meedikud teevad mõnikord, et anda omastele hingerahu – kõike on proovitud. Viljandi järve mudasest põhjast seitsme meetri sügavuselt toob inimese välja ainult see, kes oskab sukelduda, ja tõenäoliselt peab tal olema selleks varustus.