Ungari retsept: maitsestage koopad ja kantsid peki ning paprikaga

Ehkki Miskolcit teatakse pigem tööstus- kui turismilinnana, leidub siin palju külastamisväärset. Näiteks koobastesse ehitatud spaa pidavat olema Euroopas või isegi terves maailmas ainulaadne. Foto: Hans Väre

Ainult mustas augus võib olla pilkasem kui sügaval mäe sees, mille lubjakivist keresse vesi on miljonite aastate jooksul koopa uuristanud. Seda maagilisemalt kõlab läbi pimeduse kristalselt sillerdav muusika.

Siin Aggteleki rahvuspargi Baradla koopa suurepärase akustikaga Hiiglaste saalis korraldatakse aeg-ajalt kontserte, aga seekord tulevad helid stereosüsteemist ning nende taktis hakkavad ühtäkki süttima valgusvihud. Üksteise järel ilmuvad nähtavale ja kaovad taas lummavates ning kummastavates vormides stalaktiidid, stalagmiidid ja muud tilkekivid.

Kahe koopas viibitud tunni jooksul oleme neid näinud juba sadu, kui mitte tuhandeid. Üks meenutab hundi- või kotkapead, teine paksult iirisega üle valatud Kass Arturi kooki, kolmas meduusi, neljas jõuluvana... Kõige enam on tavalisi koonusjaid sambaid, aga needki varieeruvad suuruse ning pinna sileduse ja värvi järgi tublisti.

Tilkekividel on kolm lapsevanemat: vesi, lubi ja aeg. Läbi kivimi imbudes lubjasooladega rikastunud vesi jätab alla kukkudes muist mikroskoopilisi osakesi koopa lakke ja pikapeale tekib sinna lubjakivist purikas ehk stalaktiit. See osa kaltsiumkarbonaadist, mis veetilgaga põrandale jõuab, hakkab sammast kasvatama altpoolt ning tekib stalagmiit. Moodustisi, milles lae- ja põrandakaunistused on ühinenud, kutsutakse stalagnaatideks.

Tilkekivide tekke kiirus sõltub mõistagi vee ja lubjasoolade kogusest, kuid keskmiselt kasvavad need aastas kõigest 0,13 millimeetrit. Seda teades on raske ette kujutada aega, mis kulub kas või meetripikkuse ja jalajämeduse jupi moodustumiseks. Kui vana on Baradla koopas asuv Ungari suurim, Observatooriumiks nimetatav stalagmiit, mille kõrgus on 19 meetrit ja ümbermõõt nagu võimsal tammel, ei suuda inimaju aduda.

Tööstuslinnas peituvad turismiimed

Aggteleki koobastik on Kesk-Euroopas suurim ning ulatub isegi üle — õigemini küll alt— Slovakkia piiri. Ainuüksi Baradla koopa pikkus on 25,8 kilomeetrit.

Kirde-Ungaris leidub koopaid paljudes kohtades ka väljaspool riigi vanimat rahvusparki. Sugugi mitte kõik pole pimedad ja kõledad kohad, kus temperatuur püsib aasta läbi napilt 10 plusskraadi juures.

Aggtelekist paari autosõidutunni kaugusel, Ungari suurimate linnade hulka kuuluva Miskolci jõukas Tapolca linnajaos meelitab turiste koopasse ehitatud spaa. Maa seest välja voolavat 30kraadist, väidetavalt mitme tervisehäda vastu aitavat vett hakati esimest korda inimeste raviks kasutama juba XVIII sajandi algul, kuid pikka aega asusid basseinid väljas.

Alles 1959. aastal avati esimene supluskoht mäe sisemuses ja pärast seda on kompleksi mitu korda laiendatud. Nüüd võib seal lasta end kanda kaljuseinte vahele rajatud jõel, mõnuleda maapõues soojenenud mineraalvee basseinides või lihtsalt ujuda.

Oma suureks üllatuseks sain muusikat kuulata selleski koopas. Slovakkiast pärit noortekoor oli end ühe termaalbasseini seinte äärde ritta võtnud ja andis looduslikus kõlakojas improviseeritud kontserdi, lüües laulu ilmestamiseks dirigendi juhatust mööda kätega veepinnal plartsu.

Slovaki keelt kostis koobasspaas rohkem kui ungari oma, just nagu Tallinna vanalinnas jääb enam kõrva soome ja vene kui eesti sõnu.

Nii nagu Eestil ja Venemaal, on ka Slovakkial ja Ungaril suhted keerulise ajaloo tõttu jahedapoolsed (Ungari kaotas Esimese maailmasõja järel 72 protsenti territooriumist, sealhulgas suure tüki Slovakkiale), kuid põhjast tulevate turistide üle on kohalikel enamasti hea meel: nende abil voolab raha sama jõudsalt riiki sisse kui imevesi koopaseinast välja.

Ometi pole Miskolc turismipiirkonnana kuigi tuntud. Välismaal ei teata seda õieti üldse ja kohalike silmiski püsib sel vaese tühjeneva tööstuslinna maine.

Kes lähemalt uurib, leiab sealt kummatigi rohkem vaatamisväärsusi kui mõnest kuulsast kuurordist. Peale koobas­spaa tasub käia näiteks võimsa Diósgyőri lossi varemetes, kus paar nädalat tagasi peeti samuti folgifestivali, ja Miskolcist 12 kilomeetri kaugusele jäävas, kuid ametlikult tööstuslinna koosseisu kuuluvas maalilises Lillafüredis.

Kui teil autot käepärast pole, pakub parima võimaluse sellesse Bükki ehk Pöögi mägede servas seisvasse asumisse jõuda lahtine väikerong. Too tossutab mööda kitsarööpmelist raudteed sedavõrd aeglaselt, et kontrolör võib pileteid küsides kõndida väljapoole vaguneid kinnitatud astmelaual.

Põnevate pöögimetsade, rohekassinise järve ja kuninglike jahilosside stiilis luksushotelli kõrval meelitavad inimesi Lillafüredisse riigi kõrgeim juga ja koopad, nende hulgas Ungari sügavaim.

Miskolcist märksa tuntum on 60 kilomeetri kaugusel asuv Eger. Terved põlvkonnad eestlasi on kasvanud üles, võideldes koos tõsielust laenatud «Egeri tähtede» kangelaste Dobó Istváni ja Bornemissza Gergelyga türklaste vastu.

Ehkki ajaloolased peavad Gárdonyi Géza kuulsas romaanis mainitud 200 000mehelist türklaste armeed mitu korda ülepakutuks, ei vähenda see Egeri kindluse kaitsjate kangelaslikkust eriti palju. Madjarite jõud koosnesid kõigest 2000 inimesest, sealhulgas sõjalise väljaõppeta talupoegadest ja naistest, kuid võitjaks jäid ikkagi nemad.

1552. aasta lüüasaamine ei heidutanud türklasi lõplikult ja veidi rohkem kui pool sajandit hiljem õnnestus neil linn 91 aastaks endi valdusesse võtta. Ottomani võimu ajal kerkis sinna mitu islamistlikku hoonet, neist üks, XVII sajandi algul ehitatud minarett, seisab tänapäevani ja on kasutusel vaatetornina.

Tippu lastakse inimesi jaokaupa ning ainult siis, kui eelmised on alla tulnud, seepärast ei maksa unustada ennast vaadet nautima. Muidu läheb pileteid müüv naine torni jalamilt natuke eemale, paneb kaks sõrme suhu ja vilistab ülespoole nii läbilõikavalt, et filmis «Siin me oleme» Liia Laatsi kehastatud Kohviveski kobiks angerjahirmutagi alla.

Egeri kompaktne madala hoonestusega vanalinn meenutab Pärnut. Sealsetel tänavatel on mõnus jalutada, nautida kangialusest ärist ostetud vürtsikat kapsastruudlit ja imestada inimeste taktitundetuse üle, märgates tänavarestoranis istuva tõmmu mehe seljas «Turky» kirjaga särki.

Ent kui järele mõelda: mis selles ikka nii kummalist on? Sultani vallutusretk on vajunud juba nii sügavale ajahõlma halastavasse hallusesse, et Egeril on Türgis isegi sõpruslinn.

Üsna hästi säilinud vanas kindluses on nelja ja poole sajandi taguseid sündmusi siiski päris lihtne ette kujutada. Kellel fantaasiat väheks jääb, saab abi vahakujude väljapanekust ja 3D-kinost, kuigi nende eest tuleb veidi lisaks maksta. Vaen on ehk kadunud, kuid kangelaste oreool püsib vankumatu.

Kuulsad vaimu- ja ihutoidud

Ungari peab oma heeroseid hästi meeles: paljudes linnades ja külades on kangelaste väljakud, kus avaldatakse austust nii tähtsatele kuningatele ja väejuhtidele kui kirjanikele, kunstnikele ja iseseisvuse eest langenutele.

Mõnikord, tõsi küll, tundub isikukultus olevat üle pakutud. Näiteks kutsutakse Lillafüredis asuvat Anna koobast vahel ka Petőfi Sándori koopaks, sest suur luuletaja ning revolutsionäär käis seda kunagi uudistamas. Miskolci peatänaval märkasin ühe maja küljes taas Petőfi nime kandvat tahvlit: ta oli seda hoonet kord külastanud.

Vägisi meenus vana sketš, milles Sulev Nõmmikule lubati panna pärast surma söökla seinale silt «Siin istus ja sõi kapsasuppi Sulev Nõmmik».

Nii mõnigi vennasrahva suurkuju on kuulus ka Eestis. Molnár Ferenci «Pál tänava poisid» on seniajani kohustusliku kirjanduse nimekirjas, Estonias mängitakse ülimenukalt Kálmán Imre «Silvat», Liszt Ferenc on vaieldamatult muusikaklassikute seas aukohal ja «Kapten Tenkesit» mäletavad kõik, kes on selleks küllalt vanad.

Eestist ei tea madjarid kahjuks suurt midagi — enamasti ainult seda, et kuulusime Nõukogude Liitu ja meil on üsna külm. Isegi üle liidu kuulus Vana Tallinn on seal täiesti tundmatu.

Ungarlastel endil staaralkoholist puudu ei tule. Kui Tokay valgeid veine ja punast Egeri härjaverd ehk Egri Bikaveri on Eestiski paljudes kohtades saada, siis kanget napsi palinka, mida vanem põlvkond armastab pitsikese söögi alla võtta, enamikust siinsetest poodidest ei leia.

Kodus palinka’t ajada oli alles hiljaaegu keelatud, kuid see ei takistanud küll vist kedagi. Väga paljudel ungari peredel, isegi paneelmajade elanikel on aialapp, kus kasvavad õunad, aprikoosid ja muud puuviljad kogutakse suurde tünni. Et kõigil inimestel tarvilikke seadmeid pole, viiakse kääriv materjal spetsialistile, kes selle olluse tasu eest alkoholiks ajab.

Sestap polegi midagi imestada, et sünnipäevale tulles toob peaaegu iga külaline kaasa omaenda eripärase palinka-pudeli, mõni väga kvaliteetse, teine vaevalt joodava märjukesega. Muidugi leidub nimetatud jooki ka kauplustes suures valikus.

Ungari toitudest on kahtlemata kuulsaim guljašš, mille kohta ungarlased ise ütlevad pörkölt. Gulyás leves on hoopis supp. Nende kahega ei tohiks Ungaris aga mingil juhul piirduda, sest sealsed rahvusroad viivad keele alla.

Hommikuks sobib suurepäraselt munaga segatult praetud letšo. Kui soovite rännakul olles kiiret kõhutäit ja kehakaalu pärast eriti ei muretse, ostke teeäärsest müügikohast rasvas praetud paks langos, mis näeb välja nagu suur õhuline krõbe pannkook. Harilikult süüakse seda hapukoore, küüslaugu, sibula ja riivjuustuga. Õhtuks tellige mulgikapsaid meenutav székelykáposzta ning magustoiduks gundel palacsinta ehk imeõhuke Kreeka pähkli täidisega pannkook.

Ungarlastel on muide huvitav komme serveerida kanasupi keetmiseks kasutatud paksem kraam, sealhulgas liha, alles pärast seda, kui makaronid ja leem on ära söödud. Kanapraadi tehes topitakse linnu naha alla spetsiaalset tainast, mis seal koos lihaga kenasti ära küpseb.

Mõni toit on meil sugulaste omadega üsna sarnane. Näiteks kapsarullid on seal kohustuslik pulmaroog, mis jõuab peolauale pärast südaööd. Vahe on ainult selles, et ungarlased kasutavad hapendatud kapsast ja söövad kõrvale leiba. Kui küsisin, kas nad vahel kapsarulle ka kartuliga serveerivad, vaadati mind, nagu oleksin soovitanud proovida vahukoore ja pekikuubikutega täidetud paprikat.

Ports pekki perega tagaaias

Ülalmainitutest veelgi tähtsam roog on lihtne suitsutatud pekk. Szalonnasütés ehk peki grillimine pole üksnes sööming, vaid ka armastatud sotsiaalne tegevus.

Nädalavahetusel või lihtsalt ilusal õhtul suunduvad pere- ja sõpruskonnad tagaaeda ning teevad tule üles. Sageli on neil peki grillimiseks spetsiaal­sed lõkkeasemed ja protsessi kiirendavad pann-tangid, kuid klassikaliselt kasutatakse küpsetamiseks vardaid.

Orki võib ajada nii viie sentimeetri paksuse külgedelt lahtilõigatud kuubiku kui õhukese pekiviilu. Käepärast tuleb seada aukartust äratavate mõõtmetega saiakäär ja lõigata sellele ohtralt sibulat. Kui pekk hakkab kuumusest särisema ja sulama, tõstetakse see kiire sujuva liigutusega saia kohale, tilgutatakse käärule rasva ning pistetakse siis varras tulle tagasi.  

Nii tuleb toimida, kuni sai on läbi imbunud. See võtab muidugi aega, kuid sootuks vähem, kui tilkadest stalagmiidi moodustamine. Pealegi võib oodates lähedastega mõnusalt juttu puhuda.

Kui sai on viimaks korralikult rasva aetud, süüakse see ära, hammustades kõrvale õhukesi pekiviile, kurki, tomatit ja paprikat.

Õnnetuseks ei paku seda maitsvat, ehkki vaevalt küll tervislikku rooga vist ükski restoran ja selle proovimiseks tuleb turistil omal käel õnne katsuda või kohalikega sõprust sobitada. Viimane on maitsemeelele mõistagi kasulikum ning aitab ühtlasi sugulasrahvast ja nende maast parema pildi saada.

RIIK

Ungarlased jõudsid praegusele asualale IX sajandi lõpul vürst Arpadi juhtimisel.
• XVII sajandil vallutas Ungari kuningriigi Austria.
• 1867. aastal moodustati Austria-Ungari kaksikriik, mille eesotsas oli Austria keiser.
• 1918. aastal Ungari iseseisvus.
• Riigis elab 9 976 062 inimest.
• Möödunud kevadel tõusis võimule Victor Orbani juhitav partei Fidesz, kellel on parlamendis rohkem kui kaks kolmandikku kohti. Sellest saadik on parlament võtnud vastu mitu vastuolu tekitanud seadust, muu hulgas Euroopa Liidu kriitikat pälvinud meediaseaduse ja uue põhiseaduse.
Allikad: CIA Factbook, Vikipeedia, «Postimees»