Untsakad naasis rohujuurte juurde

Untsakad on tõenäoliselt ainus bänd, kes on esinenud kõigil Viljandi pärimusmuusika festivalidel. Tänavu saab neid näha pühapäeval Kirsimäel. Foto: Tauno Uibo

Untsakad on üle hulga aja saanud maha hoogsa rahvaliku laulu- ja tantsulugude plaadiga, mil pealkirjaks «Meie küla pidu».

Bänd tavatseb öelda, et annab läbilõike keskmisest eestlasest. Kui võtta kontserdilt kuus suvalist inimest, on nende hulgas kindlasti kolm muusikakooli direktorit, üks raamatupidaja, üks paadimeister ja üks audio-videovõlur — täpselt sama suhe nagu ansamblis Untsakad. Kusjuures üks nendest on veel täiskarsklane, aga see-eest on tema pill tehtud vanast viskivaadist.

Untsakate laulu- ja lõõtsamees Margus Põldsepp, eelmisest albumist on möödas kuus aastat. Päris pikk vahe.

Eelmine helikandja ilmus meil 2006. See oli temaatiline plaat sõjameestest, «Metsa läksid sa 2». Rahvapärimuslikust plaadist on aga möödas koguni üheksa aastat. Viimane oli 2002.

Uue plaadi materjal oli ammu koos ning palade hulgast oli raske valida. Sellepärast ehk saigi neid kokku päris suur ports, 19 lugu. Välja jäi vähemalt viis-kuus head lugu.

Järgmisel aastal tuleb meil juubel, saame 20. Selleks on plaanitud juubeliplaat, aga milline see täpselt tuleb, veel ei tea. Võib-olla tuleb laiviplaat, võib-olla teeme küsitluse popimate lugude leidmiseks.

Ei saa salata, et «Meie küla pidu » on ütlemata reibas plaat.

Jah, ise ka imestasin! Nii reibast plaati pole meil vist veel olnudki. Mõni lugu on natuke kurvem või nostalgilisem, aga selliseid peab ka olema. Tund aega järjest ei jõua keegi polka-billy’t kuulata!

Polka-billy’t aga plaadil tõesti on.

Üks Jukka Karjalaineni kaver on küll, «Seatapu lugu». Sõnad on tõlkinud Üllar Saaremäe ja suupäraseks kohandanud meie bändi mandoliinimees Jaanus Põlder.

Pool plaadi materjalist on taaselustatud vanad lood, mis on leitud Tartus Eesti kirjandusmuuseumi meeletu materjali seast. Seda võib nimetada täiesti rahulikult pärimusmuusikaks.

Oleme selle plaadiga tulnud taas rohujuure tasandile pärimust rikastama.

Paljudel lugudel on põnev taust. Võtame või plaadi avaloo «Mahviamiis 2», mis on Tarvastust pärit. Selle on teinud Aino Reimo, kes oli seda möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel külapidudel meesterahva rõivastes menukalt esitanud.

See võis väga vahva olla. Ta on ise sõnad ka teinud. Poeet-laulja ongi oma lugusid esitades kõige veenvam.

Plaadi lõpus on muide muuseumilugude popurrii «Olid ajad, olid majad», kuhu on kokku pandud üheksa pala katkendid. Need on nii ehedad. Lihtsalt tahtsime näidata, kuidas need originaalis kõlavad.

(Muheleb.) Kui tulevikus hakkab keegi Untsakaid oma doktoritöö jaoks analüüsima, siis näeb, kui palju algmaterjal on meid mõjutanud. Mina kuulan muuseumimaterjali väga palju. See laulumaneer jääb tahes-tahtmata külge.

Esmapilgul võib minu suus koomiline kuulduda lugu «Kas pole kena peiuke». (Müristab naerda.) Ma kuulasin ja mõtlesin, kas jätan selle variandi sisse, aga jäi pealegi. Tuli suhteliselt koomiline ka enda jaoks. Selles lõpupopurriis kuuleb ka originaali.

Veedad arhiivis vist päris palju aega.

Arhiivist saan lugusid, mis sobivad Untsakatele, aga ka Karksi muusikakooli ansamblile Tuulepuu. Ampluaa on lai. Kui Tuulepuule ei sobi, sobib meie lasteansamblile, mida kutsume praegu tinglikult Tuulepõõsaks. Nad ei tea veel oma nime, aasta otsa on juba mõtelnud.

Aga jah, kuhugi lugu ikka kõlbab. See materjal on mahukas. Tänapäeval on muidugi asi arhiivis lihtsaks tehtud: lähed muuseumi, paned klapid pähe ja klõpsid hiirega lugusid.

Mis peab ühes vanas loos olema, et see sind kõnetaks?

See on puhas tunnetuse värk. On kaks põhilist kriteeriumi: peab olema kas hea tekst või hea meloodia.

Meil oli algusest peale plaanis teha rahvalik plaat. Uusi rahvalikke lugusid tahetakse. Kas või selle pärast peab korralikult pingutama. Mõelda tasub ka rahvatantsijatele. Tean, et kui kellelgi tuleb välja rahvalik lugu, tehakse sellele kohe mitu tantsu.

Uuel albumil on enamikule üsna võõras ja senikuulmatu materjal.

Seda küll. Mõningaid lugusid oleme mänginud ega tahtnud neid välja jätta, aga näiteks legendaarne «Kolm sõpra» jäi välja.

Üks lugu on Peeter Volkonskilt ka. Pala pealkirjaga «Ahoi, meremees!» pärineb telelavastusest «Vanaema õunapuu otsas», kus seda meeldejäävalt esitas Salme Reek.

Jah. Helistasin vanale korüfeele Volkonskile, kas üldse tohib seda kasutada. Volkonski ütles (teeb Volkonski häält): pange aga peale.

Tõeline probleem oli sõnade autori leidmisega. Vaatasin lavastuse läbi, lõputiitrites polnud selle kohta midagi. Laulsin siis Volkonskile ette, ta kuulas ja ütles, et need küll tema sõnad pole. Lõpuks selgus, et on Dagmar Normeti tekst.

Pala «Väike kambrike» autor Aimur Murd paistab huvitava saatusega inimene olevat.

Ta oli enne sõda Viljandis tuntud viiulimängija ja orkestrijuht. Meie praegust varianti sellest loost kuulsin Milvi Kallastelt Mulgimaalt. Kallaste, kes on tuntud kui Majori Ööbik, on olnud muusikapedagoog ja kultuuritegelane.

Temal oli tütarlapsepõlvest meelde jäänud just see variant, mida ta kuulis sõja ajal ringhäälingust Landessender Reval, kus seda laulsid nii tuntud duo Koni-Sibul kui rindelt tulnud mehed. Sõjaaegsed salvestised hävisid Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944.

Mõned palad on suhteliselt hiljuti üles kirjutatud. Paistab, et ajaline piir Untsakaid ei kammitse.

Ei. Piiridega on üldse, nagu on. Ma avastasin näiteks enda jaoks Siberi eestlased. Neil on tõesti väga kihvte lugusid. Osa neist on tehtud juba XIX sajandi lõpul. Neid rändas sinna päris palju, kui Tsaari-Venemaa pakkus seal maad. Teine osa eestlastest viidi Siberisse küüditamistega.

XIX sajandi lõpu minejatel tekkis mõnes mõttes kultuurireservatsioon. Kui meil asi kolmekümnendatel aastatel moderniseerus, tuli džäss ja mis veel, siis seal säilis kõik arhailisena.

Ma ikka tunnen eesti rahvamuusikat, aga nende salvestistelt avastasin selliseid lugusid, mida polnud kuulnud. Lauldud selle laadi ja vanaaegse keelega. See oli täiesti uus ja huvitav kogemus. Neil säilis kaasa võetud kultuur.

Siberi eestlaste loomingus on lüürika kuidagi eriti võimendunud.

Täpselt. Mõned lood on mažoorsest kõlalaadist minoori läinud kohalikku kultuuritausta arvestades.

Untsakate uue plaadi kontseptsiooni võib vist kokku võtta tõdemusega, et küla elab ja vahel ka pidutseb.

No mis saab kihvtim olla kui oma küla pidu. Sa ise ju ka vana külamees, tead küll. Külapidu, see on midagi vinget.

Igas külas elab erinevaid tüüpe. On meremehi ja maailmarändureid, elupõletajaid ja õnnetuid armastajaid. Kui peoks läheb, saavad kõik kokku.

Selgus muide, et Kukerpillid olid just teinud plaadi «Meie küla laulud». See on täielik kokkusattumus. Huvitav on see, et me kumbki pole ammu plaati välja andnud ning nüüd siis korraga ja nii sarnase pealkirjaga.

ANSAMBEL

Untsakates mängivad
• Margus Põldsepp — lõõtsad, kitarr, väikekannel, laul
• Jaanus Jantson — kitarr, laul
• Ilmar Kald — viiul, laul
• Jaanus Põlder — mandoliinid, autoharp, suupill, pesulaud, laul
• Marek Rätsep — bass.
Allikas: untsakad.ee