Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/08/18/4390245t1h1169.jpg)
/nginx/o/2011/07/26/684934t1h5b44.jpg)
Möödunud neljapäeval startisid noored pärimusmuusika huvilised Kõpu mõisasse 15. Eesti Etno laagrit pidama. «Sakala» käis neil külas eile, kui neljatunnine uneaeg oli juba rutiiniks kujunenud ja lood hakkasid selgeks saama.
Laagrilistel oli võimalik osa võtta laulude, vanade pillilugude, eriti mõnusate lugude, särtsakate viiuldajate ning mürtsuva trummi ja kaikuva viisi õpitoast.
Üks viiuldajate juhendajatest oli mitmeaastase folgi- ja etnostaažiga soome viiuldaja Antti Järvelä, kelle õpituppa soovisid tulla ka suuremate kogemustega pärimusmuusikud, kes õpivad juba akadeemias.
Samuti olid õpetajate seas endine etnolaagri korraldaja Tuulikki Bartosik, muusikud Ott Kaasik, Mari Kalkun ja Janika Oras ning akadeemia pärimusmuusika osakonna vilistlased Merike Paberits, Jaan Jaago, Tõnu Tubli ja Eeva Lindal. Nii mõnelgi neist on ka laagris õppija kogemus.
Rekordarv osavõtjaid
Nagu ütles projektijuht Margit Kuhi, oli laagrilisi koos õpetajatega 100. Neist 10 olid pärit välismaalt: Udmurtiast, Belgiast ja Rootsist.
Tung oli olnud väga suur ning umbes 20 inimest ei pääsenud õpitubadesse, sest need olid juba täis registreeritud. Korraldaja abi Erki Kaikkonen arvas, et Kõpus korraldatav on tõenäoliselt üks suuremaid etnolaagreid kogu maailmas.
Päevad möödusid õpitubades ja ka õhtud olid tegevust täis: anti kontsert Kõpu kirikus, matkati Soomaal, lahendati loomingulisi ülesandeid, tantsiti ja mängiti.
Giidiga matk Soomaal oli mõeldud pillimänguks ja lõõgastumiseks.
«Vaja on korraks rütmist välja tulla, et siis pärast paremini rütmis püsida,» sõnas Kuhi.
Antti Järvelä andis noortele loomingulise ülesande segada mõni vana tantsustiil populaarse muusikastiiliga. Nii seoti gooti, rokk- või metal-muusikat polka, reinlendri või labajalaga.
«Oli väga üllatav ja positiivne, noored näitasid kõrget taset ja loovat lähenemist,» ütles Kuhi ning lisas, et paljud õpetajad oleksid olnud nõus selle kontserdi eest suisa pileti lunastama.
Vara üles, hilja voodi
Õhtuti on laagrilistel tavaks koos musitseerida. «Helipilt on hästi huvitav: kuskilt kostab laul, kuskilt torupill,» kirjeldas Erki Kaikkonen. «Maastik on täis erinevaid helisid.»
Öised pillimängud ja ujumaskäigud on ka üks põhjus, miks unetundide arvu võib enamik laagrilisi ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kuigi leidub ka neid, kes juba keskööl suiguvad, magatakse öösiti keskmiselt neli tundi.
«See meeletu energia, mis siin on, hoiab kõiki üleval,» lõid Erki Kaikkoneni silmad särama. Osa vabatahtlikke õpitubasid, kus õpitakse tantse või tehakse hääleharjutusi, algab tihti alles hilisõhtul ning kestab kella kolmeni hommikul.
Varasematel aastatel on laagrit peetud Suure-Jaani gümnaasiumis ja Kildu põhikoolis. Kõpu mõisas, kus nüüdseks on lõppenud renoveerimine, korraldatakse seda kolmandat aastat. Kaikkoneni sõnul pole seda nii pea plaanis mujale kolida, sest Kõpus on mõnus õhkkond ja sõbralikud võõrustajad.
See, mis homme kell 14 pärast Viljandi pärimusmuusika festivali avamist Kirsimäel toimuma hakkab, on üldjoontes juba teada.
«Täna kell neli hommikul sai Mari Kalkun valmis regilaulu,» muheles Erki Kaikkonen.
Etnoveteran viiuliga
Enne Viljandisse tulekut esinevad etnolased ka Kõpus. Täna kell 20 Kõpu lauluväljakul algaval kontserdil esitavad nad isegi rohkem lugusid kui Viljandi folgil ning kõik huvilised on oodatud kuulama.
Esimene laager toimus noorte moosekantite pillimängupäevade nime all 1997. aastal ning sealt etnopisiku külge saanud Liisi Laasik on käinud Etnos seitsmel korral. Esimese laagriga võrreldes on kõik muutunud.
«Siis oli meid umbes tosin, laager oli lühem ja polnud selliseid ühistegevusi,» meenutas Laasik. Ta tõdes, et nüüd on laagril hoopis teine mõõde ja tase on tugevasti tõusnud. Siiski meenutab ta ka algusaastaid sooja südamega ning on valutanud südant siis, kui laager on vahele jäänud.