Õisu nüansirikas suvelavastus

Enn Siimer
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õisu mõisas mängitav armastuse erinevatest nüanssidest pajatav suvelavastus läheb korda paljudele.
Õisu mõisas mängitav armastuse erinevatest nüanssidest pajatav suvelavastus läheb korda paljudele. Foto: Tõnu Särki

Andres Lepik on juba teist aastat Õisu mõisa ja näitekirjanik Harold Pinteri kütkes.

Restaureeritud mõis ja kena korrastatud ümbrus võiksid muuta Õisu Mulgimaa pärliks. Paraku on raske ette kujutada, mis võiks ajendada omanikke häärberisse ja selle juurde kuuluvasse parki suuri investeeringuid tegema, aga sellegipoolest võlgneme neile tänu, et rahval on võimalik mõisaga tutvuda ning näha sealseid lavastusi. Seda enam, et need on tõepoolest nauditavad ja kaasakiskuvad.

Nüansirikas mäng

Vabaõhulavastustel on küll teatrite repertuaaris oma koht, aga enamasti ei tasu neist otsida näitlejamängu finesse ja inimsuhete psühholoogilist keerukust. «Petmine», ehkki suvelavastus, pole ometi mingi tingeltangel.

Õisus Andres Lepiku lavastatud «Petmist» vaadates saab nautida just näitlejate Carita Vaikjärve, Janek Vadi ja Andres Lepiku enda nüansirikast mängu. Julgen arvata, et see lugu läheb korda igaühele, kes on juurelnud armastuse ja armukadeduse, petmise ja teesklemise üle. Need on meie elu igapäevased mõtisklusteemad.

Näidendi süžee on triviaalne ja lihtne: tavalisest armastuskolmnurgast eristab seda ehk üksnes tõsiasi, et kaks meest peavad end suurteks sõpradeks. Pealegi on autor loo üles ehitanud ajaliselt vastupidises järjekorras. See sunnib vaatajat meeles pidama, millal üks või teine tegelane mingitest vastastike suhete tagamaadest teada on saanud.  

Kõige köitvam tundub jälgida, mismoodi teesklus (tere, kuidas läheb? — suurepäraselt!) asendub tõelise suhtlemisega ning paljastuvad tegelikud tunded ja probleemid. Ning mis eriti oluline, kuidas teeskluse ja tõelise tunde vahel vahet teha? Näitlejate mäng on ju nüansirikas: sõnad jäävad samaks, kuid üle näitleja näo libiseb vaevumärgatav muutus ning vaataja saab üksnes oletusi teha, kas vastus oli siiras või teeseldud.

Kammerlik õhkkond

Neid eristusvõimalusi pakub Õisu mõisa saali kammerlik õhkkond. Näitleja on siin sõna otseses mõttes käeulatuses ja tema mängus ei lähe kaduma ka hetkelised ilme ja pilgu muudatused. See haarab kaasa ja teeb etenduse nauditavaks.

Kõik kolm näitlejat on oma rollis nii intensiivsed, et ei tekigi tahtmist neid eristada, lavastus on tervik. Jääb üle ainult loota, et juulis antud etendused ei jää viimaseks ning need huvilised, kes nüüd vaatama ei jõudnud, saavad seda teha edaspidi.

NÄIDEND

Harold Pinteri «Petmine» Õisu mõisahoones
• Lavastaja ja kujundaja Andres Lepik.
• Mängivad Carita Vaikjärv, Janek Vadi ja Andres Lepik.
Allikas: korraldajad

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles