Pool aastat tagasi saatis õiguskantsler Indrek Teder Puiatu erikooli kontrolli, mille aruande avaldamise järel lahvatas skandaal. Selgus, et poisid kannavad karistust haisva ämbriga kartseris, koolis lokkab vägivald ning rikutakse hulka eeskirju ja seadusi.
«Sellist asutust ei saa nimetada haridust ja sotsiaalset rehabilitatsiooni pakkuvaks, vaid selgelt kriminaalset tegevust soodustavaks kasvulavaks,» võttis Teder toona ekspertmeeskonna nähtu kokku.
Kolmapäeval tehtud järelkontroll näitas, et maikuuga võrreldes on paranenud ainult eraldusruumi kasutamise kord, vägivallarohkus ja kõik muu on jäänud aga peaaegu samaks. Seda hoolimata asjaolust, et õpilaste arv on kevadest saadik kahanenud rohkem kui poole võrra ja iga lapse peale tuleb juba kaks töötajat.
Haridusministeerium väidab küll, et koolis on muutunud nii mõndagi, kuid kahjuks ei paista olukord eriti paranenud olevat.
Miks siis ikkagi ei õnnestu Puiatus korda majja lüüa ja tagada samas kasvandikele nende õigused?
Eesti erikoolide süsteemil on lastud nõukogude ajast saadik minna isevoolu teed ja kosmeetiliste muudatustega seal enam hakkama ei saa. Kõik on vaja uueks luua!
Esmalt peab riik asuma seaduste kallale. Võimalikult kiiresti tuleb määratleda, millist erikooli me vajame ning milliseid meetmeid tänapäevased tõekspidamised seal tarvitada lubavad ehk kuidas kasvatada ja kuidas karistada.
Alles seejärel saab asuda projekteerima hooneid, mis kõigile tingimustele vastavad. Enne nende valmimist probleemi terviklikuks lahendamiseks lootust pole, ehkki ajutist leevendust toovaid meetmeid võib ja tulebki rakendada.
Haridusministeeriumi töörühm on jõudnud seisukohale, et Puiatust kaob erikool nii või naa. Oktoobri lõpul oli lahtine veel vaid see, kas viia õpilased sealt Tapale või rajada täiesti uus koolikompleks, tõenäoliselt Vana-Võitu. Ilmselt on viimane variant isegi kasulikum, sest kapitaalsete ümberehitusteta ei pääse kusagil.