Regionaalminister Siim Kiisleri arvates peaks praeguste kohustuste juures ühe omavalitsuse miinimumsuurus olema 10 000 elanikku.
Regionaalminister: asi läheb karmiks
21. november 2008, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjandusest, eriti maakonnalehtedest võib järjest lugeda väiteid, et Eestis pole toimivat regionaalpoliitikat. Mida kostate?
Eks seda saa hinnata selle järgi, kuhu riik oma raha paigutab. Loomulikult kehtivad ka majandusseadused, mille vastu on väga raske võidelda ja mis on kõikjal maailmas pannud inimesed suurtesse keskustesse koonduma. Seda pole suutnud ükski riik pidurdada ning sellega kaasnevad probleemid igal pool.
Kui aga Eestis vaadata, kuhu riik on investeeringutoetusi andnud, ei saa kuidagi öelda, et poliitika oleks pealinnakeskne. Tallinn teeb koolid korda oma rahaga, kuid paljudes väikestes kohtades on selleks kasutada kas euroraha või riigi toetus.
Ükskõik millise ministeeriumi valdkonnas me ringi vaatame, on suur osa tegevusest suunatud just maapiirkondade abistamisele.
Tallinnas Lasnamäel võib leida palju kehvemas seisukorras koole kui Viljandimaal. Muidugi on vallad ja linnad sellesse ise palju panustanud, aga ka riigi tuge on tunda.
Ehk on selline asjade käik loomulik ja me ei vajagi regionaalministrit?
Igas organisatsioonis saab funktsioone jagada mitut moodi. Näiteks mõnes riigis on ametis teedeminister, see on valikute küsimus. Mina leian, et regionaalminister on Eestis vajalik ennekõike märgina, tõestamaks, et meil peetakse tähtsaks tasakaalustatud arengut.
Meie omavalitsused on tugevad ja sõnakad — kui näiteks kultuuriinvesteeringud vähenevad, siis nad ka kriitika valla päästavad.
Siinses omavalitsuste liidus tuli välja, et praegu on mõttetult palju vastastikust asjatut süüdistamist. Unustatakse, et inimese silmis on kõik üks riik, ta ei tõmba piiri, kust lõpeb omavalitsus ja algab riik. Seepärast peab olema rohkem koostööd ning regionaalminister täidab siin oma rolli.
Vallavanemate põhiline kriitika seisneb selles, et riigijuhid lisavad neile aina kohustusi, aga raha anda ei taha.
Riigil tuleb ka kogu aeg kohustusi juurde. Mina ei ole veel näinud asutust, mille juhid leiaksid, et neil on piisavalt raha. Kõik ütlevad, et kogu aeg on vähe.
Võib arvata, et lähiajal muutuvad asjad veel kriitilisemaks. Riigil olid seni väga head ajad: eelarved kasvasid jõudsalt ning omavalitsustele jaotati raha vabamalt ka nendes kohtades, kus seadused seda otse ei nõudnud. Seda tüüpi eraldisi hakatakse nüüd kärpima, sest enam ei ole, mida jagada.
2008. aasta on murranguline selles mõttes, et riigil on juba mitu kuud läinud varasemast kehvemini, aga omavalitsused oma eelarvetes seda veel ei näe. Järgmine aasta tuleb raske mõlemale. Igat krooni hakatakse väga täpselt lugema. Sellepärast loodan, et saadakse aru: me kõik ajame ühte asja.
Millise suurusega peaksid Eesti omavalitsused olema, et nad hästi hakkama saaksid?
Nende ülesannete juures, mille riik on omavalitsustele andnud, võiks ühes vallas elada vähemalt 10 000 elanikku.
Meie õnnetus on see, et omavalitsused on väga erineva suurusega. Need võiksid olla praegusest veel pisemad, kuid sel juhul peaks ka nende ülesanded olema tunduvalt väiksemad. Teine variant on, et omavalitsused on suured ja tugevad, aga neil on ka suured kohustused.
Praegu on meil üks omavalitsus, kus elab 400 000 inimest, ja selline vald, kus on alla saja elaniku. Neile kehtivad aga täpselt ühesugused nõuded! Ma ei pea seda normaalseks.
Eesti on olnud üldiselt kiire reageerija ja reformija ning julgenud saatusekaaslaste seas esimesena raskeid otsuseid teha. Selles valdkonnas sörgime aga nii Soome, Läti kui Leedu sabas.
Kohustuslikus korras tehtava haldusterritoriaalse reformi vajalikkusest on räägitud juba vähemalt kümme aastat, kuid alati on see jutu tasandile pidama jäänud. Nii ka praeguses valitsuses. Mis peaks muutuma, et see mõte ükskord reaalsuseks saaks?
Valusaid otsuseid saab teha siis, kui kogu ühiskond tajub, et asjad on kehvasti. Näeme, et ettevõtetes tehakse juba väga valusaid otsuseid, ja seetõttu hakkab olukorra tõsidus ka peredeni jõudma. Avalikus sektoris on viimased aastad olnud nii head, et inimestes on kinnistunud instinktiivne suhtumine: mis hästi, seda ei tohi surkida. Aga nüüd läheb asi karmimaks.