Ligi kaks nädalat on Viljandis kestnud suvekool, kus õpitakse võitlema rusikate, kaigaste, pistodade, nugade, kahekäemõõkade, kilpide, rapiiride ja vahel ka toolidega.
Võitlus tekitab toreda peretunde
23. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksakümmend inimest USA-st, Kanadast, Inglismaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ning Põhja- ja Baltimaadest harjutavad lavavõitlust, et luua teatrilaval või filmilinal ehtsat lahingu või võitluse illusiooni.
Turvaline koreograafia
Vabakutseline näitleja Kristi Pumbo, kes töötab Eesti vabaõhumuuseumi haridusosakonna juhatajana, võtab lavavõitluse laagrist osa seitsmendat korda.
«Igapäevaelus ma siin õpitut just kasutada ei saa,» nendib ta naerdes. «See on kohutavalt lõbus. Meil on tekkinud selline perekond, et ei saa tulemata jääda. Ma tahan näha neid inimesi, kellega olen võitlema harjunud.»
Kas võideldes tekib siis tugev perekonnatunne? Kristi Pumbo on sellega täiesti nõus.
Laagriliste seas on näitlejaid, lavastajaid, teatri-, tantsu- ja kehakultuuritudengeid, kaskadööre, tulevasi lavavõitluse õpetajaid ning niisama huvilisi.
Sertifikaadiga lavavõitluse õpetajaid on Eestis kõigest neli: Rein Oja, Indrek Saar, Kalle Kõiv ja Viljandi enda poiss Indrek Sammul. Just Sammulile kuulub mõttetera, et sõna «lavavõitlus» ei viita sellele, nagu peaksite kursusega liitumiseks olema näitleja. See tähendab hoopis, et üht ja sama lahingut on võimalik pidada mitu korda. See võitlus ei lõpe haavata saamise või surmaga, vaid rõõmu ja naeruga.
«Me avastame siin enda kohta palju uut,» kinnitab Pumbo. «Huvitavaks läheb siis, kui koreograafia on selge. See on luukere, millele hakatakse liha kasvatama. Sa pead oma partneriga välja mõtlema, kes oled ning miks võitled.»
Õige põnevus saabub just siis. Inimesed on erinevad ja palju sõltub sellest, kui hea klapp on sul oma partneriga. Pumbo kinnitab, et huumorimeel on väga tähtis.
Lavavõitlus peab nägema välja nagu ehtne. Seda pole teadagi kerge saavutada. Raskeks muudab asja huvitaval kombel see, et partneri järgmine samm on tegelikult ette teada.
«Koreograafia peab olema väga läbimõeldud ja turvaline,» ütleb vestlusega sujuvalt liitunud Ugala teatri peakunstnik Jaanus Laagriküll. Ta teab seda värsketest kogemustest suurepäraselt. Laagriküllil on nimelt peos hulk Viljandi haigla logoga pabereid. Otse haiglast ta parasjagu tulebki.
«Käisin kontrollis, kartsin, et mul on roidemõrad,» rapsab ta rõõmsalt käega ning mudib vasakut külge. «Treener saatis pilti tegema. Õnneks selgus, et luud on terved, lihtsalt põrutus oli väga tugev.»
Laagriküll teab, et kukkumised on käsivõitluse loomulik osa. Ta isegi ei märganud, kus ta trauma sai. Võitlusstseenid tekitavad nii palju adrenaliini, et midagi muud ei pane tähele.
Sinikad mälestusteks
Lavavõitlus on üks neid alasid, kus liiga sügavale rolli sisse elada ei maksa. Teatrilaval on ette tulnud nii verd kui luumurde. Reeglid on karmid ning seetõttu tulebki kõvasti treenida. Kui kaotad kontrolli, ei saa ka eksamilt läbi.
Rein Oja on öelnud, et lavavõitlus on kunst leida kesktee efektsuse ja ohutuse vahel.
«Esimene tingimus ongi turvalisus,» kinnitab Nukuteatri näitleja, aastaid lavavõitlusega tegelnud Laura Nõlvak, kes on üks suvekooli korraldajaid. «Kui eksid selle vastu, oled lõpetanud.»
Pumbo lisab, et üks näitlejate juhtlauseid on: homme on ka etendus.
Suvekoolist haiglasse enamasti ei satuta ning suuri traumasid ka ette ei tule. Sinikad aga pole üldse kõneväärt. Kristi Pumbo sikutab üles parema pluusikäise. Tema käsivarrel laiutab mitu sinist plekki.
«See on Tanelilt, selle tegi Jaanika,» osutab ta omalaadsetele mälestustele.
Koormus on suvekoolis kõva. Laagriküll kinnitab, et tunnis läheb kuivama keskmiselt üks särk. Higi voolab ojadena. Päev on pikk ja lõunapaus napp.
«Ugala lauad pole ilmselt kunagi nii palju higi endasse tõmmanud,» usub ta.
Miks aga võitlust meie lavalaudadel nii harva näeb? Vahelduseks oleks ju tore vaadata üht korralikku lavamärulit.
«Muidugi oleks tore,» on Nõlvak päri. «See võiks olla ka lihtsalt võitlus-show.»
Jaanus Laagriküll teab rääkida, et Saksamaal tulevadki varsti lavavõitluse meistrivõistlused. Mine tea, ehk jõuab kunagi midagi säärast ka Eestisse.
Täna aga võivad huvilised Ugala teatri suurel laval näha tasuta lavavõitlust. Lisaks kell 16 algavale demonstratsioonile on kella 11—13 võimalik vaadata osalejate eri taseme katsete sooritamist.