Elujõuline ja sihikindel festival

Noore Tantsu festival aitab külvata endasse ja ümbrusesse rohkem rahulolu. Tants on pealegi kunstivorm, mis paneb alatasa proovile. Foto: Nele Aunap

Üheksateistkümnes Noore Tantsu festival ehk NoTaFe, nagu asjaosalised seda hellitavalt kutsuvad, on möödas. Ma ei jõua ära imestada, kui tugevasti ja sihikindlalt on nii kõrgel tasemel tantsupidu meie väikeses linnakeses kanda kinnitanud.

Tänapäeval ei ole sugugi enesestmõistetav, et liikumiskunst kuulub inimese igapäevaellu, et keha on osa sellest, kes oleme, et kunst on maailmas olemise ja selle mõtestamise väärtuslik viis.

Noore Tantsu festivali õpetajate mõtetest kiirgus tohutut positiivset energiat. Nendest ideedest võiksime mõndagi argiellu kaasa võtta, et külvata endasse ja ümbrusesse rohkem rahulolu, jõudu ja tahet ning jääda ootama kahekümnendat Noore Tantsu festivali.

Et heita pilk tantsutunde, etendusi, loenguid ja vestlusringe täis nädalale kõigest toredast osa saanud inimeste silme läbi, meelitasin mõtteid jagama Austraaliast pärit improvisatsiooniõpetaja ja artisti Andrew Morrishi, Ameerika Ühendriikidest pärit, kuid viimased kolm aastat Eestis elanud kaasaegse tantsu kunstniku Alexis Steevesi ja Soomes elava Satu Palokangase, kes tegeleb nii tantsu kui mitmesuguste kehatöö vormidega.

Mis turgatab teile kõigepealt pähe, kui ütlen NoTaFe?

Andrew Morrish: Olen paljudele rääkinud, et Eestis on umbes 10 000 elanikuga linnake, kus on juba peaaegu kakskümmend aastat korraldatud oma tantsufestivali. See suur saavutus annab märku, kui tähtsaks peetakse ühiskonnas kunsti rolli.

NoTaFe on Eesti nüüdiskultuuri ruumis tugev sümbol. Austan selle ürituse missiooni ja võimet seda ellu viia. On imeline, mida Noore Tantsu festival väikeste ressurssidega teha suudab. Austraalias on kõigest kaks tantsufestivali, mõlemad ainult neli aastat vanad.

Eriliseks muudabki NoTaFe teiste tantsufestivalide seas panus, mis antakse tunde ja etendusi tegevate kunstnike hüvangusse. See on niisama palju õpetajate ja artistide kui tundides osalevate ja etendusi vaatavate inimeste pidu. Siin on võimalus suhelda teiste kunstnikega, näha nende tööd ning veeta meeldivalt aega.

Ühtlasi võimaldab NoTaFe osalejatel avastada Viljandit. Selle kutseta ei oleks ma teie imelissse linnakesse ja üldse Eestisse vaevalt sattunud.

Alexis Steeves: Mulle tuleb kõigepealt meelde Rohelise Maja kohvikus einestamine. Kahtlemata ei ole oivaline kohv tähtsaim elamus, kuid ometi esimene, mis pähe sähvatab. Teiseks manab NoTaFe mainimine esile mälestuse soojast Eesti suvenädalast, huvitavatest tantsutundidest ja mõnusatest intelligentsetest inimestest.

Mainida tuleb ka seda, et ehkki siin veedetud aeg on olnud intensiivne ja õpetus kõrgel tasemel — festivalidel käimise eesmärk on ju muu hulgas palju töötada, õppida ja areneda —, mõjub siinne õhkkond pingevabalt. Nii Viljandi ise kui näiteks huvikooli köögis pakutud traditsiooniline lõunasupp loovad soodsa pinnase nautimiseks ja inimestega suhtlemiseks.

Satu Palokangas: Ennekõike seostub selle NoTaFega tunne, et tulen nädalaks justkui teise koju, mille me üheskoos festivalinädala jooksul loome. Kui Eve (Noormets — toimetus) palus mul soovitada festivalile õpetajaid, mõtlesin, kellega tahaksin oma kodu jagada.

Teine eriline väärtus, mida NoTaFe kiirgab, on tunne, et olen siin hoitud. Festivalidel ei ole sugugi igapäevane, et keegi hoolib ja kontrollib, et sinuga on kõik hästi.

Tean, kui töömahukas on niisuguse ürituse organiseerimine, ja seda liigutavam tundub, et selles masinavärgis säilivad inimlikud väärtused. See on kindlasti üks niit, mis mind ikka ja jälle Viljandisse tagasi toob. NoTaFe on tantsufestivalide seas mu lemmik.

Miks tants? Miks just see tegevusala?

Andrew Morrish: Hakkasin tantsuga tegelema 28aastaselt, kuid paraku ei sobi enamik stiile 28aastasele mehele, kes ei ole varem tantsinud ning kelle keha ei ole seda sorti liikumistele iseäranis vastuvõtlik.

Siis avastasin improvisatsiooni — stiili, mis pakkus mulle kohta sellisena, nagu olin, ning andis võimaluse liikuda, uurida oma keha ja nii füüsiliselt kui vaimselt kasvada. Tänu improvisatsioonile leidsin endale tantsumaailmas kodu, pealegi mitte üksnes amatöörina tantsukunsti äärealadel, vaid täisväärtusliku professionaalse kunstnikuna.

Nüüd tegelen improvisatsiooniga seepärast, et see sobib minu isiksusega ning võimaldab mul oma andeid rakendada ja arendada. Olen improvisatsioonis hea ja pidev uue õppimine on endist viisi huvitav.

Alexis Steeves: Kui leiaksin teise viisi olla õnnelik ja terve, siis tegeleksin kahtlemata millegi muuga. Pidev treenimine ja etenduste andmine ei ole sugugi lihtsad, kuid ma ei tunne, et leiduks midagi paremat — vähemalt minu jaoks.

Teine motivaator on see, et mulle meeldib vaadata inimesi liikumas, liigutamas oma keha uut moodi. Meie ühiskonna puudujäägiks võib pidada tõika, et üldine õpetus ei hõlma kehalist tegevust. Liikumine, kas või õrn huvigi selle vastu on kõigile inimestele väga tähtis.

Satu Palokangas: Minu arvates on liikumine kõige elava alus. Liikumine on kõikjal. Meie praeguses vestluseski sünnib väga palju kehalise väljenduse kaudu. Mõistagi kuulame ka üksteise kõnet, aga tähtis on, kuidas kuulame, mismoodi midagi ütleme, kuidas teisi inimesi arvestame.

Mõistes liikumist ja teades, kuidas liikuda, oskan teistega paremini suhelda. Mulle meeldib võrrelda elu tantsuga. See võib kõlada klišeena, kuid võtan elu kui eri elementide ja inimeste tantsu.

Tegelen tantsuga ka sellepärast, et see on huvitav ning võimaldab kogu aeg uurida ja tundma õppida mind ümbritseva elu fenomeni. Elamine on pidev edenemine ja uue otsimine — selleta ei ole eksisteerimisel mõtet.

Milliseid olulisemaid väärtusi on tants sulle kui indiviidile, kui elavale ja hingavale inimesele andnud ja õpetanud?

Andrew Morrish: Improvisatsioon on muutnud viisi, kuidas mõistan inimeseks olemist. Olen hakanud aduma, et kogu inimeksistents rajaneb tunnetusel. Meie keha oleks justkui kõikvõimalike aistingute kotike. Need on ainuke viis maailmast informatsiooni saada.

Mängides aistingutest saadud infoga, loob aju mõtted, ideed ja skeemid. Keha on oluline osa sellest, kes ma olen.

Teine ilus tegevuse ja olemise kujundamise idee on jätkusuutlikkus. Püüan teha kõike õiglaselt ja tasakaalustatult, andes sama palju, kui vastu saan. Teen oma tööd nautides ning loon võimalikult palju seda, mida vajatakse, mis on kasulik ja tähtis.

Soovin kuuluda tervikusse ja sinna oma panuse anda, selle asemel et üksnes krabada, küüned enda poole. Me elame jagatud maailmas ja kui me üksteisega ei jaga, lõhume oma kogukonna.

Alexis Steeves: Tants on kunstivorm, mis paneb sind alatasa proovile. See on mind kasvatanud ja edasi tõuganud, õpetanud olema kannatlikum ja tugevam, saama paremini aru, mis on tõeliselt tähtis.

Holistlikus plaanis on liikumiskunst väga oluline. Teiseks on tants andnud võimaluse inimestega koos liikuda. See on kogukonda kuulumise viis, stabiilne suhe paljudega — mitte niivõrd isiklik, kuivõrd kunstiline või hariduslik.

Satu Palokangas: Arvan, et kunstiga ei tule tegelda üksnes laval, vaid kogu aeg. Lava on üksnes koht, kus saab väärtusi ja põhimõtteid katsetada, et need siis ellu kaasa võtta ning rakendada ema, abikaasa või sõbrana — inimesena.