/nginx/o/2011/07/21/678764t1h66c4.jpg)
Nädalavahetusel sattus Abja-Paluojal oma kõrvalhoonet koristanud mees võikale leiule: kuuri kõige pimedamas nurgas lebasid kahe kährikkoera kutsika jäänused, mis olid kukla pealt musta paelaga üksteise külge õmmeldud.
Julmur köitis kährikud kokku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See vaatepilt oli ausalt öeldes väga õudne,» nentis majaomanik Karl Matson emotsionaalselt. «Ilmselt olid need loomakesed sinna nälga ja janusse surnud, sest üksteise külge nõelutuna oli neil väga raske liikuda ja väljapääsu otsida.»
Mees ei osanud arvata, kui kaua kutsikad niimoodi virelema olid pidanud, sest tal polnud ammu sinna pimedasse nurka asja olnud.
«Mõni aasta tagasi viisin sellesse kõrvalhoonesse vanad mööblitükid. Kui nüüd 16. juulil Abja päevad olid, läksin sealt istumiseks toole otsima. Ühe tooli pealt nad leidsingi: loomad oleksid sinna nagu varju pugenud,» kõneles ta.
Loomad jäid lõksu
Lukustatud ustega hoonesse pääsesid kutsikad ilmselt trellitatud akna kaudu, kust nad sisse ronima ulatusid. Välja nad sealt aga üheskoos enam minna ei osanud.
«Õmblemise piste oli nii täpselt ja perfektselt tehtud, et mina sellise tükiga toime ei tuleks. Hästi peen töö oli,» nentis Matson hämmeldusega.
Ta uuris loomi ka lähemalt, kahtlustades, et võib-olla on tegemist imekombel kuuri sattunud karusnahkadega. Kuivanud kährikute kehad olid aga terved, ilma ühegi lõiketa.
«Olin täiesti nõutu ega osanud nendega midagi teha,» nentis Matson, kes tõstis korjused kasti, juhuks kui keegi tahab seda pahategu täpsemalt uurima tulla. Tema sõnul on õõvastav, et inimesed sellise teoga hakkama võivad saada.
Piinata ei tohi
Mittetulundusühingu Loomade Varjupaigad juht Triinu Priks nentis, et tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, kus loomi on koheldud julmal moel.
Ta lausus, et kuigi rebaste ja kährikute arvukus on praegu suur ning selle kasvu soovitakse piirata, ei tohiks selleks kasutada sääraseid meetodeid. «Meil on ju jahiseadus ja muud regulatsioonid, mis ütlevad, et loomi ei tohi hävitada piinarikkal moel.»
Seda, et inimesed varasemast julmemaks on muutunud, Triinu Priks siiski ei usu. Pigem vastupidi: tänapäeval märkavad ja teadvustavad inimesed selliseid väärkohtlemise juhtumeid rohkem ning soovivad neid julmurite häbistamiseks ka avalikkuse ette tuua.
«Sama lugu on praegu lemmikloomadega. Tänu sellele, et viimase paari aasta jooksul on neid juhtumeid meedias palju kajastatud ja mõnele on ka lahendus leitud, on hakatud nendest rohkem teatama,» sõnas Priks.