1. september 1966 oli imeilus sügispäev.Just siis alustasin tööd Viljandi 3. 8klassilises koolis.
Kilde Valuoja koolis töötatud aastatest
Järgmisest 45 aastast võiksin kirjutada terve raamatu — siia mahub vaid mõni killuke.
Mulle meenub väga selgelt esimene ajalootund, mil noort õpetajat jälgis 30 uudishimulikku silmapaari. Klassis valitses tunni vältel selline vaikus, et oleks võinud kuulda isegi kärbse lendamist.
Mäletan seniajani toonaseid õpilasi ja isegi kohti, kus nad istusid. Kui tund lõppes, olid nad mind oma vaikimisega täiesti tühjaks pigistanud. Õnneks see ei kordunud.
Esimene direktor oli Hilda Jaakson — väga rahulik, tasakaalukas ja sõbralik koolijuht. Tunde kuulates oskas ta alati leida midagi positiivset ja anda väikese sõbraliku soovituse. Aitäh talle selle eest!
Kooli kollektiiv oli sõbralik ja võttis uustulnuka hästi vastu. Õpetajaskond oli suurte kogemustega ja parimates aastates.
Välja oli kujunenud hulk traditsioonilisi üritusi. Igal kevadel korraldati jalgsimatk Siniallikule. Sellest võttis osa kogu koolipere. Päev oli täis mitmesuguseid võistlusi, mänge, matku ja esinemisi.
Sügisel peeti Huntaugumäel maastikumänge. Unustada ei saa ka toredaid vastlapäevi, mida aitas sisustada Viljandi näidissovhoos.
Bioloogia- ja keemiaõpetaja Liana Parri oli ühtlasi kooliaia juhataja. Seal töötas iga päev kindel arv õpilasi. Meie aed sai kooliaedade ülevaatustel palju auhindu.
Ka looduskaitsetöös oli Valuoja kool Eestis esimeste hulgas. Sügiseti korraldati õppeasutuses kooliaia saaduste väljapanek ja kevaditi lillenäitus.
Spordis oli oma ala entusiast Rubo Kõverjalg. Ere sündmus oli võit, mille ta sai 1968. aastal Montšegorskis üleliidulistel «Pionerskaja Pravda» suusavõistlustel.
Pikad traditsioonid
Meeldejäävad on olnud klassiekskursioonid, mida tehti igal kevadel. Viienda kuni seitsmenda klassi õpilastel olid need ühe- ja kahepäevased, kaheksandal klassil aga kolme-neljapäevased. Pikem reis viis lapsed tavaliselt Lõuna-Eestisse, Saaremaale või Lätti ja Leetu. Ööbisime telkides.
Mäletan üht kaheksanda klassi neli päeva kestnud ekskursiooni, millel osales 22 poissi ja 14 tüdrukut. Praegu tundub isegi uskumatu, et need reisid kulgesid vahejuhtumiteta.
Muljeterohke oli ka Peeter I linna, toonasesse Leningradi korraldatud ekskursioon.
Klassiõhtuid peeti tavaliselt veerandi lõpul, aga vahel koguni iga kuu.
Suuremad ettevõtmised, kuhu kutsuti ka vanemad, olid enamasti naistepäeval. Need olid toredad kohtumised, mis liitsid kollektiivi. Tantsuks mängis alati ansambel.
Igapäevasest koolielust meenuvad veel inspekteerimise ajad, mis kestsid tavaliselt kaks nädalat. Kohal oli kogu haridusosakonna brigaad. Inspektor, kes tuli tundi kuulama, ütles seda alles enne tunni algust või ootas ette teatamata klassi ukse juures.
Mäletan seika, kui ajalootunde käisid hindamas kohalik ajalooinspektor ja tema Tallinna kolleeg. Olles kuulanud järgemööda viit minu tundi, teatasid nad, et on kohal ka viimases, kuuendas.
Läksin vahetunni ajal klassi ja ütlesin õpilastele, et meile tulevad külalised — olgu nad väga tublid. Tund algas lausa tunnete tulevärgiga. Vaevalt olin saanud küsimuse esitada, kui tõusid käed: kõik tahtsid vastata. Inspektorid olid tunni lõppu kuulutava koolikella kõlades ühisel arvamusel: suurepärane töö! Ma ei unusta seniajani neid toredaid poisse ja tüdrukuid ning nende aktiivsust. Rõõmustasime koos.
Uurimistööd tekitasid huvi
Kodulooalast uurimistööd juhendasin koolis 27 aastat ning selle aja jooksul koostati palju uurimusi. See valdkond on olnud mulle huvitav, sest võimaldas kohtuda mitme eriala inimestega. Nende hulgas olid August Härm, Leida Männigo, Harald Mäepalu, Vello Orumets, Hubert Pärnakivi, Rubo Kõverjalg ja paljud teised.
Anna Järvega olime kirjavahetuses ning ta jagas minuga oma mälestusi Valuoja kooli päevilt.
Väga mahukad uurimistööd koostati meie kooli vilistlase Johan Laidoneri (koostaja Liis Bonder), õpetaja Paul Kondase (Juhan-Mart Salumäe) ning koolijuhtide Johannes Lepa (Kaarel Siimer) ja Artur Koorti (Riina Sagur) kohta.
Tänavu valmis uurimus «Valuoja kool 1928—2011», mille panid kokku Kaarel Siimer, Allar Anton, Merily Bremet ja Kristin Pae.
Esiletõstmist väärib Sven Grööni töö «Harald Mäepalu — koolipoisina Sinimägedes ja metsatundra vangilaagris».
Meeldivad on olnud õpilaste esinemised nii maakondlikel kui vabariiklikel kodulookonverentsidel.
Meenub 2005. aastal Tallinnas peetud üleriigiline kodulookonverents, mille avamisel õpilased esitasid uurimistöö «Meie Valuoja kool». Kohal olid ka laululapsed, et esitada kooli hümn, Anu Röömeli «Pihlade aeg».
Paljudel uurimistöö tegijatel on tekkinud huvi ajaloo ja kodu-uurimise vastu ning nad on sidunud nendega oma tuleviku.
Viimane aastapäev
Valuoja kooli traditsioonidest väärib kindlasti nimetamist veel meie vilistlase, kuulsa spordimehe Hubert Pärnakivi auhinnale korraldatav jooks. Võistlus sai alguse 1982. aastal ja seda on sellest peale korraldatud igal aastal.
Iga-aastane sündmus on ka missivalimine. Tänavu peeti see 25. korda.
Huvitav sündmus oli 1997. aastal klassmuuseumi avamine. See leidis aset siis, kui tähistasime kooli 225. aastapäeva.
Osavõtjaterohke on olnud kooli aastapäevapidu, mida korraldatakse iga viie aasta järel. 2012. aasta sügisel oleks õppeasutusel täitunud 240 aastat. Seda sündmust tähistasime möödunud kevadel suurejooneliselt pärimusmuusika aidas, sest tänavu 30. juunil lõpetas Valuoja kool eksisteerimise.
Olen tänulik direktor Matti Oravale, kes soovis jäädvustada Viljandi vanima kooli ajaloo tulevastele põlvedele ja leidis võimaluse välja anda raamatud. Koostasin ajalooraamatu «Kool Valuoja kaldal», mis ilmus 2007. aastal, ja teose «Valuoja Kooli lapsed», mis ilmus tänavu mais.
Aitäh ka toimetaja Ülo Alo Võsarile meeldiva koostöö eest.
LIITMINE
Kool lõpetas tegevuse.
• Viljandi linnavolikogu otsusega liideti Jakobsoni gümnaasium ja Valuoja põhikool ning viimati nimetatu uuel õppeaastal enam tööd ei alusta.
• Valuoja põhikooli endises majas peaks 2012. aasta sügisel avatama Viljandi gümnaasium, kuhu koondatakse kõik linna X—XII klassid.
• Valuoja põhikooli nime võib tulevikus kohata üksnes ajalooürikutes, juures daatumid 1772—2011.
Allikas: «Sakala»