Erik Salumäe: Jänesemask ei päästa

, Riigikogu liige Reformierakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erik  Salumäe
Erik Salumäe Foto: Internet

TRAAGILISI LIIKLUSÕNNETUSI põhjustanud purjus juhid, maanteedel ohtlikult kihutavad uljaspead, kas või keset ristmikku oma autot parkivad jõmmid — see kõik on seni olnud meie igapäevane liikluspilt. Kas pärast äsja vastu võetud liiklusseaduse ja mitme muu seaduse muudatuste jõustumist olukord muutub?


Surmaga lõppenud liiklusõnnetuste peamiste põhjustena on liikluse asjatundjad nimetanud lubatud piirkiiruse ületamist, sõiduki juhtimist joobeseisundis ja turvavöö kinnitamata jätmist. Paljuski tänu tõhustatud liiklusjärelevalvele on liiklussurmade arv viimasel paaril aastal märgatavalt vähenenud, kuid täiesti rahule võime jääda mõistagi alles siis, kui hukkunute ja vigastatute arv on null.



Kihutajaid ja punase tulega ristmikku ületavaid autojuhte peaks kindlasti ohjeldama liiklusjärelevalvekaamerate laialdane kasutuselevõtmine. Lähiajal luuakse eraldi menetlusliik — kirjalik hoiatamismenetlus. Kiiruskaameraga on võimalik tuvastada nii sõiduki number kui ka isik, kes sõidukit juhtis. Pärast rikkumise jäädvustamist uurib politsei trahvikeskus välja, kellele sõiduk kuulub, ja saadab kas selle omanikule või vastutavale kasutajale trahviteate.



KUI ISIK trahviteatega ei nõustu, on tal õigus 30 päeva jooksul see vaidlustada. Kui ta väidab, et tema kõnealust sõidukit ei juhtinud, peab ta ütlema, kes seda tegi.



Järgmiseks saadab politsei trahviteate sellele inimesele, kes sõidukit väidetavalt juhtis. Kui ka tema trahviteate vaidlustab, uuendatakse väärteomenetlus kas kiir- või üldmenetluse korras, mis tähendab, et politsei peab tuvastama, kes tegelikult juhtis. Kui politsei seda kindlaks teha ei suuda, väärteomenetlus lõpetatakse. Nii et kokkuvõttes on see paljuski menetlusökonoomika küsimus.



Mõned internetikommentaatorid on juba jõudnud teistele roolikeerajatele jagada soovitusi, et kiiruskaamerate mõjupiirkonnas autot juhtides tuleks kanda näomaski või öelda trahviteadet vaidlustades, et sõidukit kasutab palju inimesi ja keegi ei mäleta, kes rikkumise fikseerimise hetkel juhikohal istus.



Kinnitan, et need võtted kokkuvõttes ei aita. Politseipatrullid töötavad ikka ning kui kiiruskaamera fotodel on järjest ühe ja sama auto roolis mõni jänesemaskiga tegelane või juht ei oska mitu korda öelda, kes tema auto roolis oli, saab liikluspatrull autot liikluseeskirja rikkumiselt tabades ükskord ikkagi teada, kes siis sellega sõidab.



LOOMULIKULT EI TOHI liiklusjärelevalve muutuda trahvidega riigikassa täitmise vahendiks. Mul on põhjust uskuda politseinike kinnitust, et see niimoodi ei ole ega saa ka kunagi olema. Tahame kindlasti kõik uskuda liikluskultuuri paranemisse sellisel määral, et mingist ajast alates liiklusrikkumiste trahvidena kogutav summa mitte ei suurene, vaid väheneb.



Eespool kirjeldatud hoiatamismenetluse seadustamine annab võimaluse lahendada aastatepikkuse probleemi, mis seisneb valesti parkinud autode teisaldamises. Praegu teisaldatakse sõidukeid, isegi kui need liiklust ei takista, enamasti seetõttu, et ainus võimalus juhile trahvi määrata on siis, kui ta tuleb parklasse oma auto järele.



Loomulikult ei ole politseinikel aega iga valesti parkinud auto juures oodata, kuni omanik selle juurde tagasi jõuab. Niisugune teisaldamine, mis sageli pole üldse põhjendatud ning mõnikord on kohtus isegi autoomaniku võiduga lõppenud, tähendab omanikule tihti tohutuid muresid, sest tema kohustused jäävad täitmata. Võib-olla sõidutas ta aga parasjagu mõnd haiget vanainimest või viis naist sünnitama.



UUE SEADUSE JÄRGI peaks auto teisaldamine olema vaid äärmuslik abinõu juhul, kui sõiduk tõesti liiklust takistab. Trahvimine käiks samalaadse menetlusega nagu kiiruseületajate karistamine.



Karmistumine kõrvuti leevenemisega puudutab ka joobes autojuhtimise eest karistamist. Praegu ei ole karistus seotud joobe raskusega. Põhimõte on teistsugune: esimesel korral on tegemist väärteoga, mille eest võib määrata trahvi või aresti, teisel korral ühe aasta jooksul on promillide hulgast sõltumata tegu juba kuriteoga.



Olukord, kus kaks korda ühe aasta jooksul 0,3-promillise joobega sõitnust saab kurjategija, kuid ühe korra 2-promillise joobega sõitnust mitte, ei ole kindlasti mõistuspärane. Muudatuste järgi selline korduvus kuriteoks ei muutu, kuid samas on võimalik juba esimesel korral karistada süüdlast kuriteo toimepanemise eest, sealhulgas vangistusega, kui joove on vähemalt 1,5 promilli. Uuringutest on selgunud, et just sellisest joobeastmest alates kasvab oluliselt raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse oht.



Muudel juhtudel jääb aga aresti rakendamise võimalus ning pikeneb aeg, milleks on võimalik ära võtta sõidukijuhtimise õigus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles