Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui lõin lahti 15. septembri «Sakala» uudiste lehekülje, ei tahtnud ma oma silmi uskuda: artiklis oli must valgel kirjas, et Viljandi soovib maha ärida riigilt saadud maatüki, kuhu kunagi plaaniti ehitada veekeskus.
Ajalugu meenutades tuleb tõdeda, et veekeskuse vajadusest on räägitud kaua. Ma ei mäleta aastaarvu, kuid see kava oli olemas juba siis, kui Viljandi järve ääres seisis veel rannarestorani hoone. Selle asukoha kasuks rääkisid suur parkla ja atraktiivne vaade. Kahjuks jäi asi toona soiku, sest äriplaan luhtus.
Siis hakati arutama teisi variante. Linnaisad leidsid, et veekeskuse ehitus kujuneb väga kalliks, ja loobusid sellest mõttest ajakohase terviseparandamisasutuse kasuks.
Oletan, et paljud linnakodanikud mõistsid masuaegsest rahanappusest tingitud käiku. Sellegipoolest oli raske lugeda volikogu arvamust, et veekeskust rajada ei ole linnale ikka veel jõukohane, mistõttu just selleks otstarbeks või jääväljaku ehitamiseks soetatud maatükk müüakse maha.
Riik andis selle krundi linnale sotsiaalmaana. Küllap jagavad paljud Viljandi elanikud minu seisukohta, et see peaks jääma ühiskondlikku kasutusse: äri- ja teenindushooneid on meil juba niigi ülearu palju ning need on kavandatud ka kunagise noortevangla ja autobaasi maa-alale.
Viljandit esindab riigikogus mitu inimest, kellele on kallis viljandlaste tervis ja kes on soovinud oma kodulinna veekeskust. Ehk kannavad nemad hoolt, et see rajataks kohale, kuhu seda on kavandatud juba 2004. aastast saadik.
Pean niisugust lahendust parimaks, sest sealsamas tegutseb ka tervisekeskus. Arvan, et keskkonnaministeeriumil ei ole alust muuta riigi antud õigust, mis lubab maatükki kõnealusel moel hoonestada. Kui praegu veekeskuse tarvis investoreid ei leita, jäetagu maatükk ootama paremaid aegu või Euroopa Liidu toetust. Lootus kustub viimasena.