Kiirusest sõltub liiklusohutus

Sirli Leier Foto: Elmo Riig / Sakala

4. JUULIL alustasid maantee-, politsei- ja piirivalveamet suvist meeldetuletavat liiklusohutuskampaaniat. Selle eesmärk on manitseda sõitjaid pidama kinni lubatud piirkiirusest ja valima asulavälisel teel ohutu kiirus. Kampaania tugineb 2009. ja 2010. aastal loodud kontseptsioonile ning selle sõnum on endine: ära mängi lähedaste eluga ega ületa lubatud kiirust!

Riskimise tagajärjed võivad olla pöördumatud nii juhile kui kaassõitjatele ning vastutus lasub alati roolis olijal.

PALJUD SÕIDAVAD kiiremini, kui piirkiirus ette näeb. Olen seda maanteel sõites tihti kogenud ja juhtide ütlused kinnitavad sama. Lisaks valitakse pahatihti ebasobiv kiirus, arvestamata tee- ja liiklusolusid.  

Lubatud kiiruse ületamiseks on toodud mitmesuguseid põhjendusi: ajutistest motiividest on nende taga näiteks ajanappus, püsivamatest iseloomuomadustest riskialdis käitumine.

Samuti mängivad kiiruse valikus rolli oma võimete tajumine, tee omadused, liikluskeskkond ja sõiduki seisund. Liiklusohutuse mõttes võivad kiirustamisel olla tõsised tagajärjed. Rutates ei suuda juht enam kontrollida oma käitumist, tähelepanu ja hoolikus kaovad ning tekivad lisapinged.

Kiirus on liiklusohutuse keskne probleem. Mitme riigi liiklusõnnetuste statistikas peetakse seda peamiseks põhjuseks umbes kümne protsendi, surmaga lõppenud õnnetusjuhtumites koguni 30 protsendi puhul.

KIIRUSE KASV mõjutab õnnetusse sattumise tõenäosust. Suurema kiiruse puhul on raskem ohule aegsasti reageerida ja õnnetust vältida. Otsustamaks, kas ja kuidas reageerida, kulub aega ning suure kiiruse korral läbitakse selle vältel pikem vahemaa.

Samuti on siis pidurdamise alustamise ja seismajäämise vahel läbitud tee pikem. Pidurdusvahemaa on proportsionaalne kiiruse ruuduga, seega on võimalus kokkupõrget vältida suurema kiiruse puhul väiksem.

Kiirusest sõltub ka õnnetuse tagajärjel saadud vigastuste raskus. Füüsikaliste mõjude tõttu vigastuse raskusaste kiiruse suurenedes kasvab. Mida suurem on kokkupõrkekiirus, seda enam vabaneb sealjuures energiat. Osa sellest neelab inimkeha, ent meie organism talub välist jõudu ainult teataval määral. Kui välise surve hulk ületab seda, tekib raske, mõnikord koguni surmaga lõppev vigastus.

Eelkõige puudutab see väiksemates ja kergemates sõidukites olijaid, kes põrkavad kokku raskete veokitega, ja vähe kaitstud liiklejaid (jalakäijad ja jalgratturid), kes põrkavad kokku mootorsõidukitega.

TÄNAPÄEVAL RÄÄGITAKSE palju turvalisusest — olgu siis liikluses või muudes valdkondades. Liikluses osaleme iga päev. Tuhanded insenerid ja teadlased töötavad selle nimel, et luua võimalikult turvalisi sõidukeid.

IGAL HOMMIKUL on minu e-post­kastis siseministeeriumi operatiivteated eelmisel ööpäeval Eestis toimunud inimvigastustega liiklusõnnetuste kohta. Pahatihti on neis juttu teelt väljasõitudest ja mootorsõidukite laupkokkupõrgetest, mille taga on lubatust suurem või teeoludele sobimatu sõidukiirus.

Asulavälistel teedel oli 2010. aastal 195 inimkannatanutega väljasõitu, milles hukkunuid oli 15 ja vigastatuid 291. Ühtekokku hukkus eelmisel aastal Eestis liikluses 78 inimest. Sel aastal on liiklusõnnetuse tagajärjel surmasaanuid juba 42. Juuli alguseni hukkus tänavu viis inimest rohkem kui mullu. Loodan, et aasta teine pool toob peredesse vähem traagikat.