Kaks kümnendit Pauluse kirikus on pakkunud kauneid hetki

Mart Salumäele on Toronto juba tuttav, sest ta on sealses Peetri koguduses pool aastat töötanud. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viljandi Pauluse koguduse pastor Mart Salumäe pidas 9. juulil siin oma viimase jutluse ning augusti algul suundub ta tööle Toronto Peetri kogudusse.

Hüvastijätt oma kogudusega on liigutav silmapilk ja võimalus mõelda koos tehtule. «See on loogiline asjade kulg, sest 20 aastat üht kogudust teenida on pikk aeg,» tõdeb pastor.

Mart Salumäe, kas mäletate oma päris esimest jutlust Viljandi Pauluse kirikus?

See oli 1991. aasta kolmekuningapäevajärgne pühapäev. Ma rääkisin sellest, et vahel arvame, et suudame maailma oma tarkusega valgustada, aga tõelise valguse ees jääb see varju. Kujund tuli sellest, et Saaremaal Püha kirikus paistis päike kell kolm päeval, kui jumalateenistus hakkas, altariruumi aknast sisse ja küünlaleek heitis altarile võbeleva varju.

Eredalt on meelde jäänud 1991. aasta jõuluõhtu — olid esimesed jõulud Eesti Vabariigis. Pauluse kirik oli puupüsti rahvast täis. Mahtusin häda­vaevu käärkambrist altarisse, aga sealt kantslisse enam mitte.

Nii pidasin terve teenistuse altaris.

Kui suur on kogudus, mille te oma järeltulijale üle annate?

Kui 1991. aastal siia tulin, oli liikmeid 600 ringis. Tulin siia ärkamisaja tõusulainel, ristimisi ja leeritamisi oli palju.

Mäletan juhtumit, see võis olla 1993. aastal, kui tollal äsja ametisse asunud Soome peapiiskop John Wikström tuli meie kogudusele ristimispühal külla ja me ristisime kahekesi korraga paarkümmend last.

Talle oli see kõige suurem hulk lapsi korraga ristida. Meile oli kümme last korraga ristida väike asi. Mäletan ka kordi, mil oli 50 inimest, nii et pärast talitust olid parema käe sõrmed kortsus nagu pesunaisel.

Leeripühal pidime paar korda pidama kaks jumalateenistust, sest leerilapsed ei mahtunud korraga ümber altari. Meil on välja arvestatud, et suverõivastes mahub altari ette korraga põlvitama 33 ja talveriietes 30 inimest.

Tõusulaine kestis 1994. aastani, siis oli liikmeid 1014. Sellest alates on liikmete arv kokku kuivanud. Eelmisel aastal lõime kokku 300. Arv on viimasel viiel aastal kõikunud 300 ja 400 vahel.

Võib küsida, kas ma olen koguduse laiali peletanud, aga Eestis on üldine tendents, et inimeste hulk neis väheneb. Põhjus pole selles, et eestlased on vähem usklikud kui varem. Kristliku traditsiooni katkemine tõi ühiskonnas kaasa tüsistusi. Kas või see, et vabatahtliku tegevuse harjumus kadus nõukogude ajal ära. Arusaam, et kui miski on vabatahtlik, ei pea seda tegema, ei ole seniajani inimestest kadunud.

Meil on liikmeannetus vabatahtlik: kui keegi seda maksab, oleme tänulikud, aga kui ta seda ei tee, ei saa talle teatist saata, et nõuame viivistega sisse. See põlvkond, kellele liikmemaksu tasumise harjumus oli üks osa rahvuslikust identiteedist, hakkab kaduma.

Kiriku liikmeskonda mõjutavad samasugused demograafilised ja sotsiaalpoliitilised trendid nagu ühiskonnas tervikuna. Koguduse liikmetest, kes on olnud järjepidevalt kirikuliste hulgas, töötab umbes 15 Soomes. On päevselge, et kui nad tulevad kord kuus Eestisse, nad pühapäeval kirikusse ei jõua. Mõni üksik on leidnud endale võimaluse seal teenistusel käia.

Rõõmu teeb see, et inimesed kasutavad vaba aega kiriku juurde talgutele tulemiseks.

Eks seegi näita vabatahtlikkuse mõtte tõusu, kui ollakse valmis midagi tasuta tegema.

Just nimelt! Neid inimesi, kes pidevalt koguduse ellu on panustanud: talgulised, koorilauljad, pühapäevakooli ja diakoonia tegijad, juhatuse liikmed, on saja ringis. Kõik kokku näitab, et tegemist on tubli tugeva kogudusega.

Kas raske aeg, olgu selleks siis majanduskriis või mõni suur tragöödia, toob kirikusse rohkem inimesi tröösti otsima?

Hingehoidliku toe nõudlus masu ajal plahvatuslikult ei kasvanud. Seda oli ka ennatlik loota. Need probleemid, millega inimesed kirikusse tulevad, on seotud isikliku elu suurte üleelamistega. Kiriku ülesanne ei ole matuseliste silmist vett välja pigistada, vaid pisaraid kuivatada. Kirikus õpetatakse inimesi raskes olukorras mõtlema nendele asjadele, mis püsima jäävad ja lohutust pakuvad.

Viimase 20 aasta jooksul on koguduse tähtis töölõik olnud ka ainelise abi pakkumine. 1990. aastate algul jõudis kiriku kaudu partnerite toel Eestisse umbes 120 tonni toiduabi. Samuti tuli riideabi, mille andmine kestab väiksemal määral praeguseni. Ma usun, et selle üle on saanud rõõmustada nii mõnigi.

12 ja pool aastat pidas Pauluse kogudus laste turvakodu. Sealt on läbi käinud laias laastus 300 last. Kui mõelda, mis olukorrast on lapsed sinna sattunud, võib öelda, et oleme päästnud nii mõnegi elu. See ei ole väike asi.

Teine pool, mida kirik pakub ka neile, kes muul ajal siia ei satu, on olnud kontserttegevus.

Eks see ole kahe otsaga asi. Kui ma leerilaste käest küsin, mis kogemusi on neil varem kogudusega olnud, ütlevad nad sageli, et kirikukontserdid. See ei tähenda, et inimesel on ettekujutus, mis on kirik ja mis siin toimuma peaks.

Laulva revolutsiooni harjal pidasid kõik koorid auasjaks kirikus laulda. Neil polnud vaimulikku repertuaari ja tegime mööndusi, et olgu vähemalt südamlik lugu. Kui koor end laulma pakkus, ütlesin, et laulge teie, mida laulate, aga kahte lugu, «Rukkivihud rehe all» ja «Ta lendab mesipuu poole», on ülearu palju lauldud.

Koorid hakkasid ajapikku kava ette valmistama põhimõttel, et enamuses olid kirikulaulud ja osa üldtuntud koorimuusika palu. Mina ei ole arvamusel, et kirikus võib esitada vaid neid laule, milles on sõna «jumal». Jumalast võib laulda ka nii, et sõnum on teksti tervikus.

Kuidas kulges teie tee pastoriameti juurde?

Ma olen pärit pastori perest. Minu vend Ivar-Jaak Salumäe, kes oli enne mind Pauluse koguduse õpetaja, peab nüüd pensionäripõlve. Teine vend Tiit Salumäe on 1975. aastast Haapsalu koguduse õpetaja.

Minu isa Eduard Salumäe oli 33 aastat Kuusalu koguduse õpetaja. Olin isale abiks jutlustajana Kuusalus ja Leesil. Minu iseseisev ametiaeg algas 1985. aastal Saaremaal, kus teenisin Püha, Mustjala ja Muhu kogudust.

Esimest palgalist ametit hakkasin Kuusalu kirikus pidama 11aastaselt, kui minust sai katlakütja. Isa tegi laupäeval eelkütmise. Minu kohus oli pühapäeval jälgida, et ülesköetud katel lolliks ei läheks: pumpasin õigel ajal vett peale ja panin tuld alla.

Viie-kuueaastaselt pani isa mind kirikus laulma. Koolis viisid suuremate klasside poisid mind garderoobinurka ja lasid laulda. Sellest tuli igavene aplaava: keegi laulab nõukogude koolis kirikulaule. Mind tiriti kõrvupidi kooli ette ja häbistati. Minus jätkus nii palju protestivaimu, et keeldusin muusikalises tegevuses osalemast kuuenda klassini. Uus muusikaõpetaja Taavi Esko suutis augu pähe rääkida, et tulgu ma koori laulma.

Eks pastoriks saamine olnud ettevalmistatud tee, millele aitas kaasa ühelt poolt kodune kasvatus ja teisalt nõukogude kooli surve. Vahepeal kaalusin muid võimalusi, tahtsin näiteks autodisaineriks, aga ma oleks pidanud minema Venemaale õppima ja seda ma ei soovinud.

Kas teie lastest on keegi plaaninud minna teie teed?

Kui vaadata vanu pastorite dünastiaid, siis neis on enamasti nii, et selle ameti pidajaid on paar-kolm põlve järjest, seejärel on auk ja siis tuleb uuesti. Salumäedel on kolm põlvkonda vaimulikke järjest, nii et ma ei välista midagi. Eks lastel ole oma kutsumuse leidmine alles ees.

Peale kirikutöö on teil olnud muid kohustusi. Kuidas te oma päevi olete jaganud, et kõigega toime tulla?

Öeldakse, et kui pead olema korraga kahes kohas, tuleb valida. Oma kohustusi tuleb delegeerida. Ma ei ole kunagi olnud laua taga istuja tüüp ja õnneks on mul olnud selles osas abilisi. Nii on ka õige, sest kogudus ei ole õpetaja pere- või erafirma. See, kui tegevusse on kaasatud võimalikult palju inimesi, on koguduse elu ja tervise huvides.

Milliste mõtetega Kanadasse lähete?

Lähen tuttavasse kohta, sest olen olnud Toronto Peetri koguduses pool aastat. Täheldasin juba lapsena ja kinnitan nüüdki pärast eri kohtades pastoriks olemist: kogudused on oma tõekspidamistelt ja olemiselt väga ühte nägu.

Torontos puutusin kokku traditsioonide ja väärtustega, mis Eestis kipuvad kaduma. Vaatasin seal arhiivimaterjale ja leidsin inimesi, kelle kohta olen eesti kultuuriloost lugenud. Mul on plaan talletada vahetut infot, mida sealsed inimesed veel kannavad.

Omaette võluv seltskond on väliseestlaste uus põlvkond, kellel on Kanada kultuuriruumis saadud haridus ja käitumismall ning kellele on seal multikultuurses keskkonnas olemine omaette lisaväärtus.

Seal pole harv olukord, et oled vagunis ainus valge nahavärviga inimene ning kõrvaltkorterist kostab araabiakeelseid palveid. Liftis sattusin tihti kokku juudi rabiga, kellega tervitasime ja vahetasime vandeseltslaslikke pilke. Kui tahad seal olla sina ise, peab sul olema oma religioosne pagas, sest muidu sa ei saa teistest aru.

Usuga on sama mis keeleoskusega: et ennast võõrkeeles arusaadavalt väljendada, pead kõigepealt suutma seda teha emakeeles. Kui meil ei ole religioosset kogemust, ei saa me aru, et väärtused, mis ei ole käega katsutavad ja silmaga nähtavad, on palju suuremad kui majalobudik või poolteist tonni plekki, millega ringi kihutada.

Nii jäävadki meile kaugeks islamistide põhimõtted ning nemad ei suuda aru saada, miks meile ei ole miski püha. Euroopaliku demokraatliku ja islami äärmuslaste konfliktis lepituse leidmiseks peaksid pooled teineteist tundma õppima.