Päevaliiliasordid on lummavalt kaunid

Nõrga talu seitsmeaastase peretütre Annabeli ilu täiendavad päevaliiliad suurepäraselt. Ta andis hiljuti ka ETV saatele «Sõida maale» nende lillede kohta põhjaliku intervjuu. Foto: Egon Valdaru / Sakala

Juulikuus on Suure-Jaani vallas Metskülas asuva Nõrga talu iluaed täies õieehtes: seal sätendavad päikeses mitut sorti päevaliiliad.

Talu perenaine Krista Kukk ütleb, et nende lillede populaarsus kasvab iga aastaga. Põhiline aretustöö käib Ameerikas, kus otsitakse erilisi toone ja tavatuid värvikombinatsioone. Sordiaretajate tegevuse tulemusena on päevaliiliate õied muutunud 20 aastaga värvi- ja vormirikkamaks.

«Moodne õis on mänglev ja lopsakas, värvinüansse on palju ning hinnas on paks parafiinitud õieleht. Äsja loodud sordid võivad olla väga kallid, aga kollektsionääre see ei heiduta. Nad jätavad kas või söömata ja nuumavad end päevaliiliatega,» ütleb Kukk naljatamisi. Viimati aretatute hind algab 120 eurost.

Tõelised pilgupüüdjad

Nõudlust silmas pidades ongi suund võetud rüüsidele ja lehvidele. Kui tavaliselt eelistatakse aiakujunduses ikka klassikalist õiekuju ja puhtaid värve, nagu säravat punast, kollast ja oranži, siis kollektsionääri aias peavad päevaliiliad olema pilgupüüdjad.

Ümarate baroksete õite kõrval on teisigi aretussuundi. Mainigem kas või kitsaste õielehtedega «ämblikuid», spaatlikujulisi, kaskaadina allapoole hoidvaid, keerdunud, kurrutatud või sulgjaid õielehti. Esimene kuulus sümmeetrilise kuju ja tugevasti kurrutatud õitega sort «Dance Ballerina Dance» registreeriti 1976. aastal. Seda on edaspidises sordiaretuses kasutatud rohkem kui ühtki teist.

Peale ameeriklaste on Krista Kuke teada päevaliiliate aretuses edukad olnud sakslased. Nad on käivitanud sordivõrdluskatsete programmi: aretajad võivad saata oma uudissordid kolme katsepunkti: Hollandi merelisse kliimasse Lõuna-Brandenburgi kontinentaal­setesse oludesse ja Lõuna-Saksamaa viinamarjakasvatuse piirkonda. Peale õite ilu hinnatakse veel juurdekasvu, harunemist, õite arvu, õitsemise aega ja kestust ning päikesetaluvust.  

Krista Kuke sõnutsi muutuvad iga aastaga kaunimaks ka uute päevaliiliate täidisõied. Vanade sortide puhul tähendas täidisõiesus, et kuuele kroonlehele lisandus kaks või kolm, kuid moodsatel on neid ülestikku kaks ringi või moodustub keskosas männas, mis muudab õie pojengitaoliseks.

Krista Kukk nendib, et kuigi päevaliilia (Hemerocallise) õis närbub juba päeva pärast, pakuvad vanemad puhmad silmarõõmu vähemalt kuu, sest õisikus on palju pungi.

«Hollandis tehtud katsetel andis sort «Entrapment» kolmandal kasvuaastal 26 õievart tervelt 832 õiega. See on lausa astronoomiline arv!»

Inimesi võluvad päevaliiliate kasvatamise lihtsus, värvide mitmekesisus ja pikk õitsemisaeg. Nõrga talu kollektsioonis puhkeb juba mais «Queen of May» ja õitsejate rea lõpetab septembris «Final
Touch».

Tartumaal asuv Aiasõbra aiand on aed-päevaliilia kuulutanud lausa moodsa maakodu vapililleks.

Krista Kukk rõhutab, et päevaliiliasortide puhul peetakse tähtsaks autasusid. «Arvestatakse õite värvust, suurust ja seisukindlust, puhmiku kompaktsust ning muudki. Sordid käivad läbi parimate asjatundjate kadalipust. Kõige prestiižsemaks tiitliks peetakse Stouti medalit, millele on lootust ainult kõige väljapaistvamatel sortidel. Enne autasustamist jälgitakse sorte aastaid, mis­tõttu uutel sortidel auhindu pole — nende väärtuse selgitab aeg.»

Söödav taim

Nagu teada, kasvatati päevaliiliaid Hiinas juba 2500 aastat tagasi. Ühe hiina luuletaja sõnul aitab see lill unustada maised mured.

Esialgu ei olnud need dekoratiivtaimed: õisi ja noori lehti tarvitati köögiviljana. Söödav on kogu taim. Puhastatud lihakaid kerge pähklimaitsega juuri kasutatakse toiduks nagu kartuleid. Palju ei maksa neid siiski süüa, sest tundlikul inimesel võivad need põhjustada allergiat.

Noori kasve tarvitatakse toorelt või keedetakse nagu sparglit. Täiskasvanud lehti puistatakse peenestatult salatisse või supisse. Õisi kuivatatakse supilisandiks või pannakse värskelt salatisse. Õienuppe keedetakse või praetakse õlis. Krista Kuke teada on hiina ja korea rahvameditsiinis päevaliiliat kasutatud unetuse, kopsupõletiku, tuberkuloosi, arseenimürgistuse ja isegi vähi puhul.

Kasvatamine

Krista Kukk ütleb, et päevaliiliad kasvavad päikeselises või poolvarjulises kohas, kuid päikese käes õitsevad paremini. Noorematel taimedel on õisi rohkem, aga viie kuni seitsme aasta pärast nende ind veidi raugeb.

Rammutada soovitab aia perenaine neid kevadväetisega, et anda hea kasvuhoog. Ettevaatlik peab olema lämmastikuga, sest see võib vähendada õitsemist. Päevaliiliaid on tema meelest mõistlik paljundada jagamise teel kevadel või augustis.

Niiskusevajadusest kõneldes arvab aednik, et põuasel suvel on hea päevaliiliad muruniite või freesturbaga multšida. Sagedane pinnapealne kastmine neile ei meeldi, seepärast kastetakse harva, kuid rikkalikult, et pinnas märguks 10—15 sentimeetri sügavuselt.

Kasta on soovitav õhtuti pärast kella kuut. Kunagi ei maksa kallata vett otse taimele: õiele sattudes rikub vesi selle värvi.

Päevaliiliate puhul on tähtis maapealne osa igal sügisel enne esimesi öökülmi tagasi lõigata. Pärast lehtede külmumist on seda raskem teha, sest lehed on vajunud vastu maad.

Veel ütleb perenaine, et noorte päevaliiliate õied ei pruugi esimestel aastatel olla sordile omase värviga. Niisiis tasub varuda kannatust, kui noor taim ei paista sordiehtne. Muidugi ei muutu valge õis tumepunaseks, aga lähedastes toonides kõikumine on noortaimede puhul loomulik.

Kümneid sorte päevaliiliaid on huvilistel võimalik nautida Nõrga talus 30. juulil peetaval lillepäeval.