Ester Tuiksoo: Kuhu postipoiss jääb?

Ester Tuiksoo Foto: Peeter Kümmel / Sakala

MIDA VÕIMSAMATEL tuuridel valitsusliidu häältemasin töötab, seda vähemates Eesti paikades on põhjust laulda: «Uhke postipoiss sõitis kord maanteel.» Postipoisi sõitudele teeb halastamatu lõpu riigikogu menetluses olev postiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette Eesti postituru avamise juba järgmisel aastal. Turu nii kiire avamisega edestame tervelt 11 riiki, kes taotlesid sääraseks sammuks pikendust kuni 2013. aastani.

Reformierakondlastest, Isamaa ja Res Publica Liidu esindajatest ning sotsiaaldemokraatidest koosnev Eesti valitsus seda ei teinud. Veel enam: eestlased paistavad silma lausa ülima agarusega. Kui postiteenuste monopolid peavad Euroopa Liidus üldjuhul kaduma hiljemalt 2010. aasta 31. detsembriks, siis meie tahame ligi kahe aasta võrra väledamad olla. Justkui vanasti: viisaastak nelja aastaga!

Miks teised riigid postituru avamise edasi lükkasid, sellele riigikokku jõudnud eelnõu seletuskiri vastust ei anna. Samuti ei andnud sellele vastust parlamendi ees kavandatavaid muudatusi kaitsnud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Seniajani pole teada ka seda, mis põhjusel peaks Eesti postituru avama euroliidu kehtestatud tähtajast varem.

POSTKONTORITE sulgemisega seoses räägitakse kahjuks ikka ja jälle vaid rahast. Aga kuhu jäävad inimesed? Miks ei taha valitsusliidu liikmed tähelepanu pühendada nendele maainimestele, kes postkontorite kadumise tõttu kõvasti kannatavad?

Ehk oleks tulnud mõni kõneksoleva seaduseelnõu väljatöötaja saata minu asemel TV 3 saatesse «Au tööle» üheks päevaks postiljoni tööd tegema. Võib-olla oleks ta siis mõistnud, mida tähendab ühele vanamemmele koju toodud pension või võimalus osta kohalikust postkontorist värsket telekava ja muud vajalikku. Küllap oleks ta näinud sedagi, kuidas aastakümneid töötanud postkontori sulgemine toob ka parimates tööaastates meestele pisara silma.

Olen kindel, et samm (pea)linnast välja kainestaks nii mõndagi postiseaduse muutmise eelnõu tulihingelist pooldajat. Sama kehtib mitme teise eelnõu kohta.

KAS SULGEB Eesti Post nii varmalt postkontoreid seepärast, et võtta uutelt tulijatelt võimalus avatud turul tegutseda? Kui nood ei saa kasutada Eesti Posti võrgustikku,  peavad nad ju ise hakkama oma tugipunkte rajama.

Või äkki kavatseb Eesti Post turult lõplikult lahkuda? Seda kahtlust süvendab valitsuse kava ettevõte sootuks maha müüa.

Eelnõus nähakse ette võimalus osutada postiteenust kas kogu Eestis või kahes eraldi piirkonnas. Kui eri piirkondades osutavad teenust eri firmad, siis kuidas korraldatakse teenuse osutamine piirkondade vahel?

Ja kuidas jõuab inimeseni rahvusvaheline post? Kas see käib teenuseosutajate vabatahtliku lepingu alusel või peab see siiski olema seadusega reguleeritud? Vabatahtlikkus võib teadupärast viia ka selleni, et ei tee üks ega teine ning inimesed ei saagi ühel ilusal päeval posti.

Kui mõnes piirkonnas ei ole postiteenuse pakkujat, võib konkurentsiamet selle kohustuse kellelegi panna. Aga ta võib seda ka mitte teha. Mis siis saab? Või kui mõni teenusepakkuja vaidlustab kohtus konkurentsiameti otsuse ja kohtuvaidlus kestab aastaid. Või tabab ettevõtet pankrot. Kes siis kirju ja pakke kohale viib? Eesti elu tundes võib arvata, et mitte keegi.

RÄÄKIGEM LÕPETUSEKS ka rahast. Vaevalt julgeb keegi praegu öelda, milliseks kujunevad pärast turu avanemist postiteenuste hinnad, näiteks kirjade ja ajalehtede kojutoomine.

Eelnõus räägitakse universaalse postiteenuse osutamisest taskukohaste hindadega. Sõna «taskukohane» on kahtlemata mitmeti mõistetav ning selle summa suurust ei osanud riigikogu ees esinedes nimetada isegi minister Parts.

Ja veel üks küsitavus. Nimelt võib universaalse postiteenuse osutaja eelnõu kohaselt esitada konkurentsiametile taotluse ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamiseks, ainult et raha selleks tuleks teiste postiteenuse osutajate taskust.

Kas keegi üldse julgeb turule tulla, kui talle pannakse peale selline maksukohustus?

ON AMMU TUNTUD tõde, et kiirustamine võib valusalt kätte maksta. Ehk tasuks ka postiseaduse osas aeg maha võtta ning hoolega uurida, missugused on selles valdkonnas teiste riikide kogemused. Millised on need rohkem arenenud riikides tehtud eksimused, mida meie saaksime hea õppimisvõime korral vältida?

Pean vajalikuks rõhutada, et postituru avamine ei tohiks olla meile eesmärk omaette. Kõige tähtsam on tagada konkurentsitingimustes universaalse postiteenuse osutamise jätkamine. Iseenesestki mõista tuleks seda teha nii, et teenuse kvaliteet ei kannataks, vaid pigem paraneks.