Külvi ja lõikuse vääramatu seadus on nii endastmõistetav, et ehk ei peakski sellest kirjutama. Ometi kipub see igapäevaelus ununema.
Külvi ja lõikuse vääramatu seadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil kõigil on oma soovid. Neist suurim on kindlasti soov olla armastatud. Ometi ei tule kõik, mida tahame, iseenesest. Alati peaksime alustama endast: kõigepealt külvama ja siis ootama, kuni vili küpseb lõikuseks.
Inimese elu algab eostumise hetkest. Laps ei saa vanemaid valida. Aga enamasti tuleb ka temast lapsevanem. Miks korduvad halvad külvid? Väga tabavalt on öeldud, et kodust kaasa saadud elu- ja mõttelaadi ei riku isegi ülikool.
Need, kes kindlalt usuvad, et kõik nähtava ja nähtamatu on loonud Jumal, suhtuvad inimesse ja tema eksistentsi hoopis teisiti. Kogu tohutu liigirikkuse juures on ainult inimene mõtlemisvõimeline ja suudab oma tegude tagajärgi ette näha. Kes läheb alkoholijoobes autorooli, võib saada surma või jääda sandiks. Juhuslike partneritega seksimise tagajärg on pahatihti suguhaigus või soovimatu rasedus — üks õnnetu elu algus.
Hindan väga kõrgelt kindral Ants Laaneotsa väljaütlemisi. Mind rõõmustas ka seisukoht, mille ta hiljuti avaldas «Eesti Päevalehes» alkoholiküsimuses. Tõepoolest, polnud sugugi nii ammu, kui naised hoidsid meestegi moraali üleval sellega, et suhtusid viinaninadesse taunivalt.
Kahjuks kipub tänapäeval olema vastupidi: juba lapseohtu tütarlapsed uhkustavad lausa avalikult alkoholilembuse ja suitsetamisega. Mida see toodab? Kurb statistika ütleb, et haigeid ja teovõimetuid järglasi.
Minu arvates on meil humanismi tõlgendamisega halvad lood. Ei tehta enam vahet hea ja halva vahel, vaid peetakse tähtsaks üksnes ennast ja oma himusid, mõtlemata tagajärgedele. Kaduma on hakanud vastutustunne.
Kõike sallival ajastul on tore teada, et normaalseks pole veel tunnistatud varastamist ja tapmist ning mingil määral järgitakse liikluseeskirja. Aga see, et ühesoolised paarid valju häälega oma õigusi nõuavad, on pannud «tõelised humanistid» käsi plaksutama ja tõmmanud kaasa isegi osa poliitikuid. Lõpetuseks: saatus ei ole inimesele määratud rada, vaid selle valib igaüks ise.