Ei eitust ega peitust

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

PEATSETE Eesti Vabariigi presidendi valimiste eel on kõik meediakanalid hakanud väljendama poliitikutelt pärit kõrva riivavat mõtet, et presidendi valivat põhiseaduse alusel riigikogu.

Minnakse veel sügavama eksitamiseni: lõpuks ometi olevat täidetud põhiseaduses ettenähtu. Ollakse hämmeldunud, miks rahva seast ikka nurinat kostab.

SEE on järjekordne tähenärijaliku demagoogia ilming. Põhiseaduses on öeldud, et vabariigi presidendi valib riigikogu või ...valimiskogu. Siin punktiiriga märgitud kohal seisab seaduses viide täpsustavale lõigule ja selgitusele, mis on valimiskogu.
Eesti keeles tähendab sidesõna «või» teist võimalust, mitte eitust ega koguni peitust, mida sellest loevad välja demagoogid.
Kunagi uue Eesti algul võis lehest lugeda Soome Eduskunna liikme tähelepanekut meie seaduste tegijate ja tõlgendajate kohta. Külaline oli täheldanud, et meil käsitatakse seadusi «puritaanliku dogmana».

Puritaanid olid kristlased, kes tõrjuti karmide ja puhaste usukommete tõttu 1600. aastatel Briti mandrilt välja Ameerika avarustele. Selle ajastu demokraatia uurijad (sealhulgas Eduard Vääri) on loonud puritaanide asuala kohta väga kauni kujundi. Nad on võrrelnud seda mäeharjal oleva lõkkega, mis soojendas ja mille kuma ulatus kauge silmapiirini.

Nii sillutasid nad teed rahvavõimule. Kui toonased puritaanid elasid pühakirja järgi, ausalt, kasinalt ja usinalt, siis Soome poliitik ei aimanud, et meie poliitikute tähenärimine lahkneb tegudest.

Praegu käib kemplemine suitsusaunast tulnud singi müügile lubamise üle. Rahvaliku toidukultuuri eelistajad süüdistavad seadusandjaid jälle Euroopa Liidu nomenklatuuri tähttähelises järgimises.

KUI rahva seast kostab nurinat, ei ole rahvas järelikult oma esindajate riigivalitsemisega rahul. Demokraatia on häiritud. See ilmnes ka riigikogu valimiste ajal, kui üksikkandidaate igati tõrjuti.

Paraku ei taheta valimisseaduse parandamise vajadusest enam rääkida. Kuulda ei ole võetud ka mõtet, et presidendi võiks valida rahvas, ehkki see oleks vaieldamatult seitsme penikoormapikkune samm demokraatia poole.

Demokraatia arengut näitab vähemuste arvestamine ehk kaitse. Näiteks Šveitsi televisioonis antakse vähemustele  mõeldud saadete tegijaile (mõistagi suhteliselt) rohkem raha kui võimuesindajatele. Üksikisiku ja vähemuste juriidiline enamuse survele allutamine ehk meie kurikuulus JOKK pidurdab arengut ehk rahva hüvangut. Sõna «areng» on muutunud kurikuulsaks, õigem on kõnelda hüvangust.

PÕHISEADUSE 1. paragrahv ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik. Kuidas tohib siis väänata seadust, minnes mööda rahva soovist parandada riigi valitsemist ja pidada ainuõigeks valida president riigikogus? Demagoogid kasutavad paragrahvide pika rea puhul alati ära tõika, et kui jõutakse seaduse 79. pügalani, on esimene enamasti ununenud, ja kes viimasena räägib, jääb rohkem meelde.

Demokraatlik vabariik, riigikogu ja president on eri asjad. Esimesest tulenevad teised, nii-öelda tehnilised tahud. Need võivad olla praegusega võrreldes nii- või naasugused või koguni puududa. Näiteks presidendi pidamine on saanud pärast jõulise Lennart Meri lõpetamist ja parlamentaarsuse rõhutamist küsitavaks.

Viimaks ometi tegi president Toomas Hendrik Ilves meheteo, öeldes Tartus võidupüha paraadil avalikult, et mõne kilomeetri kaugusel istub vangis mees, kes spioneeris riigile, mille okupatsiooniväed lahkusid meie maalt Lääne survel alles 1994. aastal. Meie naaberriiki ei saa niisiis usaldada.

Tasub meenutada, et spioneeriva riigi juhtparteiga mestiva erakonna liige, keda kaitsepolitsei mainis kui Venemaa kirikuraha skandaalis osalejat, valiti silma pilgutamata riigikokku. Kaitsepolitsei esitus paneb nüüd vaid õlgu kehitama. Ja etsa kae: seesama partei esitab kandidaadi presidendivalimistele! Rahval nagu ei olekski arvamust.

Ka raske raha tagatisega võimuparteid esitavad oma doktriine kui viimsepäevatõdesid. Meie demokraatias kestab veel tohuvabohu, kui kasutada võrdluseks Piibli sõna enne aegade algust valitsenud tühjuse kohta.