Oleks keegi mulle veerandsajandi eest öelnud, et kiigun kunagi Viljandi lossimägedes eurodiskostaaride Fancy ja Joyga, oleksin ilmselt arvanud, et ütleja on püsti hull.
Kaheksakümnendad on kogu aeg moes
16. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile hommikul olid tänavad öösel ladistanud vihmast veel märjad.
Raekoja kell on just löönud kümme. Olen tööteel möödunud Grand Hotel Viljandist, kui kuulen tuttavat häält oma nime hõikamas. Vaatan otsivalt ringi. Hotelli ukse vahelt lehvitab Viljandi linnavalitsuse turismiameti juhataja Krista Kull, stiilne ja värske nagu alati.
«Lähen just Fancyle ja Joyle linna näitama,» ütleb ta silmade särades. «Tahad äkki kaasa tulla?»
Maigutan esimese hooga suud. Sellest hotellist olen käinud mööda sadu kordi, kuid pakkumist eurostaaridega jalutama minna pole varem millegipärast tehtud. Enam pole aega kõhelda. Kui härrased ise vastu pole, olen muidugi nõus.
Selgub, et härrased ei ole üldse vastu. Surume kätt, vahetame viisakusi ning asumegi teele.
Punasest vildist saunamüts
Austraaliast Bad Aussee nime kandvast linnakesest pärit trio Joy, kes tegi kaheksakümnendate keskpaiga vaieldamatult menukaima tantsuplaadi «Hello», on Viljandisse sõitnud originaalkoosseisus. Bändi liikmed on pikakasvulised lõbusad mehed. Ei maksa unustada, et nad jõudsid pärast rohkete ümberistumistega teekonda Ibizalt Saksamaa kaudu Viljandisse läinud ööl kella kahe paiku. Sellest hoolimata on nad rõõmsad, värsked ja hakkamist täis.
Jupp ootamist ning siis ühineb meiega Fancy. Mäletan seda krapsakat, triibulise fututukaga ning ajastusse sobivalt meigitud meest kaheksakümnendate keskpaiga videotest. Veerandsajand on möödunud. Nüüd on Fancy väärikas härrasmees, kes kannab tumedaid prille ning kiiskavmusti terava ninaga kingi. Vahetu ja sõbralik.
Joy elavaloomuline liige Andy Schweitzer räägib mulle rõõmsalt, et nende kodulinnas on tegelikult elanikke 7500 kanti, nii et Viljandil on suurust küll ja jääb tegelikult ülegi.
Bonifatiuse gildis uurivad külalised rõõmsa huviga kohalike meistrite käsitööd. Palun Fancyl pildistamiseks pähe panna riiulilt pihku puutunud punasest vildist mütsi. Ta keerutab seda imestunult käes, aga pähe panna ei söanda.
Kummaline peakate äratab ka teiste tähelepanu. Milleks see on? Kui selgub, et tegemist on mütsiga, mida kantakse saunas, noogutavad kõik nõusolevalt. Lisaküsimusi ei esitata.
Viljandi paistab neile tõesti meeldivat. Fotoaparaadid klõpsuvad ning i-Phone’id otsivad sobivaid rakursse. Märkan, et eriti huvitavad mehi detailid. Koorunud värviga voodrilauad, veidi roostes vanad uksehinged.
Lossimägedes on nad püsti vaimustuses külakiigest. See saab sisse päris mehise hoo.
500 eurot plaadi eest
Fancy, Joy ning teised kaheksakümnedate keskpaiga tippnimed tõi Viljandisse mõistagi retrofestival, väga julge ning tõeliselt üllatava esinejatevalikuga kahepäevane pidu. Võõrustajatele jätsid staarid sümpaatse mulje juba esimesest silmapilgust. Sõbralikud ja ilma igasuguste staarikompleksideta. Nad palusid lihtsaid toite, korvitäit valitud aastakäigu šampanjat ei nõudnud.
Artistide saatja Erkki Vadi möönab, et festivali ellujõudmist ei suutnud paljud algul uskuda.
«Kui esinejad välja kuulutasime, küsiti igalt poolt, kas see on mingi suur nali või,» meenutab ta muiates. «Tegemist on kaheksakümnendate diskomaailma A-klassi staaridega.»
Oleks keegi 1986. aastal öelnud, et kunagi saab ta Viljandis võõrustada Fancyt, Sandrat, Joyd, C. C. Catchi ja Thomas Andersit, oleks Erkki Vadi ütlejale tõenäoliselt kallale läinud — mis ta, sunnik, mõnitab nõukogude inimest!
«Joy on selles mõttes kummaline bänd, et tema plaate on raske saada,» räägib Vadi. «Ja kui ongi saada, siis on need väga kallid. Täpselt sama lugu on Fancyga. Fancyt fännatakse Venemaal.»
Vadi teab, et Fancy plaatide täiskollektsiooni eest tuleb maksta kõva hinda. Internetikeskkonnas e-bay kujuneb debüütalbumi «Get Your Kicks» lõpphinnaks 500 eurot, vahel ka rohkem. Oksjoni võitjal on tavaliselt vene nimi.
«Meeletu värk,» vangutab Vadi pead. «Sellegipoolest — kui keegi näeb, ostku kohe ära!»
Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis ronib Joy klahvpillimees Andy Schweitzer kohe lavale ning mängib klaveril mingit meloodiat. Diskostaarid on saali akustikaga väga rahul.
Schweitzer lipsab hiljem isegi tagasi ning teeb saalist seeria pilte. Kiirustan talle järele. Huvitav, mida arvab diskomees meie pärimusmuusika kantsist?
«Väga tore ja huvitav koht,» pole ta kiitusega kitsi. Talle meeldivad üldse vanad ehitised. Selgub, et kõva techno-tümpsubändi liige mängib ise heal meelel akordioni ning peab üldse rahvamuusikast lugu. «See meeldib mulle tõesti. Ka meil on väga vanad folkmuusika traditsioonid, mida au sees hoiame. Austria muusikast enamik ongi folk, kui järele mõelda.»
Kummal on parem heli, kas süntesaatoril või akordionil? Ta usub siiralt, et see sõltub ajast ja kohast. Temale meeldivad igatahes mõlemad.
Aida kohvikus saan jutule Joy algkoosseisu mehe Freddy Jaklitschiga. Tunnen huvi, millist muusikat ta kuulab.
«Igasugust, kui vaid on karismaatiline,» vastab ta. «Võib olla art-rokk, võib olla meditatiivne muusika — peaasi et oleks hingega.»
Kaheksakümnendad on täna kõikjal, nii peavoolu- kui põrandaaluses popis. Jaklitschile see muidugi meeldib.
«Seitsmekümnendate sound oli hoopis teistsugune, kaheksakümnendatel lisandusid uued võimalused, uued viisid,» mõtiskleb ta. «Meie uuel plaadil on ka täiesti autentsed kaheksakümnendate sound’id. Usume, et kaheksakümnendad on ikka moes.»