RaudRaev hakkas tegutsema eelmisel aastal. Esialgu oli noortel meestel plaanis teha üks eestikeelne rokilugu, aga kui nad seda mõtet edasi arendasid, sündis ansambel, mis noppis tänavu kevadel noortebändide võistlusel esikoha ja sai võimaluse üles astuda «Rock Rambil».
Esialgu valmisid lood viisijuppide ja kitarririffide toel kiiresti ja liikmeskond kasvas. Sobivaid inimesi leida polnud lihtne, sest bändi omanäoline stiil tundus paljudele raske.
«Sõdur» ja «Hinges eestlane» salvestati mullu juulis. Napi ajaga on koosseis muutunud ning kokku on jäänud viis noormeest: Erki Veikar (vokaal), Deiwin Sarjas (rütmi- ja soolokitarr), Henri Lohk (soolo- ja rütmikitarr, taustavokaal), Andres Olbri (bass) ja Kristjan Rajamäe (trummid).
RaudRaevu poisid, palun tutvustage ennast.
Andres Olbri: Mul on käsil hariduse omandamine Tartu ülikooli õigusteaduskonna teisel kursusel. Ülikoolilinnas käib tihe korporatiivne tegevus, millest üritan osa saada. Õppimise ja korporatsiooni kõrval tegelengi bändiga. Muusikaharidust pole jõudnud omandada. Pean kõik saavutama omal käel, see nõuab vaeva ja aega.
Pillimäng võimaldab realiseerida killukese oma mõttemaailmast ning jagada seda teistega. See mõjub rahustavalt ega lase tekkida rutiinil. Saame bändis omavahel hästi läbi. Ülimalt meeldiv on veeta koos aega, tehes midagi kõigile hingelähedast.
Erki Veikar: Õpin Tartu ülikoolis ajalugu ega ole kunagi käinud muusikakoolis. Pean tähtsaks kuulata teiste muusikute nõuandeid ning teha nende abil midagi omanäolist. Peale RaudRaevu mängin Tartus kooli kõrvalt Liitlastes bassi ning laulan tausta. Kunagi on mul plaanis hakata tegelema ka koorilauluga.
Kristjan Rajamäe: Olen õppinud Võrumaa kutsehariduskeskuses puidutöötlemise tehnoloogiks ja tegelen oma ettevõttega. Kunagi tegin mitmevõistlust ning Viljandi noorte rekord 400 meetri tõkkejooksus peaks olema minu nimel. See tee lõppes vigastuse tõttu ja valisin bagikrossi ning osalen Euroopa ja Balti sarjas. Muusikaga olen tegelnud ja bändi teinud üheksa aastat.
Muusikalist haridust mul pole. Olen ise harjutanud, sest huvi on suur. RaudRaevu sattusin juhuslikult: poistel polnud trummarit ja läksin neile appi. Ma polnud kunagi bändis trumme mänginud, ehkki need on mind alati köitnud.
Deiwin Sarjas: Töötan Tartus programmeerijana. Lõpetasin Nõo reaalgümnaasiumis XI klassi. Pilli õppisin mängima omal käel. Enne RaudRaevu olin olnud ainult tänu projektile loodud Ülde küla bändis.
Henri Lohk: Tänavu lõpetasin restauraatori eriala, nüüd üritan leida kohta, kus praktilist poolt arendada. Muusikaga tegelesin juba varakult, lapsepõlves sain isa kõrvalt selgeks mõne laulu klaveril ning olen õppinud plokkflööti. Viljandi noorte huvikeskuses õppisin hiljem kitarri. Aasta tagasi õnnestus kokku panna grupp, mille nimeks sai To The Roots. Umbes samal ajal liitusin ka RaudRaevuga.
Kuidas tekkis bändi nimi? Kas mäletate, kes selle variandi välja pakkus?
Erki: See tekkis enne esimest otseesinemist nii-öelda kohustuslikus korras, sest me ei tahtnud nimetuna lavale minna. Et südames oleme kõik patrioodid, otsustasime eestikeelse nime kasuks. Raud sümboliseerib meloodilist ja jõulist tausta, raev pühendumust ja sõnumit, mida iga liige bändile annab.
Kui tihti kokku saate ja proove teete?
Erki: Kõigil liikmetel on arvukalt muid tegemisi, seepärast on raske punti nädalavahetustel mitmeks õhtuks kokku saada. Selline suur võimalus nagu «Rock Ramp» on mehi motiveerinud ning viimasel ajal koguneme vähemalt kaks korda nädalas.
Miks valisite just sellise muusikastiili? Mis bände ise meelsasti kuulate?
Kristjan: Stiil pole määrav, peaasi on endast kõik anda. Olen avatud enam-vähem igale muusikasuunale. Kuulan vana kooli metal’it, näiteks Gorefest, Pestilence, Dismember, ja võtan sealt snitti.
Erki: Stiil on kujunenud aegamööda ning muutub praegugi. Ennekõike teeme seda, mis meile endile meeldib: miksime stiile, alustades regilauluelementidest ning lõpetades old-school-rock’i ja metal’iga.
Peamine on teha midagi omanäolist ning hoiduda noortebändide vooluga kaasa minemast. Tähtis on nii sõnade kui meloodia sõnum. Proovime kuulata võimalikult mitmekesist muusikat, sest peaaegu igas stiilis leidub midagi, millest õppida.
Henri: Meie stiilis hindan kõige rohkem folgilikkust, sest minu meelest on just Eesti selline maa, millest õhkub müstilisust ja meie esivanemate hinge. Seda suunda peaks püüdma hoida.
Deiwin: Mina kuulan klassikuid nagu Led Zeppelin, Jimi Hendrix ja paljud teised roki algusaja tegijad. Meeldivad ka The Raconteurs ja Metsatöll.
Kus olete esinemas käinud?
Erki: Esinemisvõimalustest tuleb noortel bändidel alati kinni haarata. Talvel käisime mängimas Rapla «Vesiroosvisioonil» ja mitmes Tartu rokiklubis. Suvel oleme kaks korda üles astunud ka kodustel Rubiini lavalaudadel. Loodetavasti avab «Rock Ramp» uksed uutele võimalustele!
Miks otsustasite osaleda Viljandimaa noortebändide võistlusel? Kas võit tuli ootamatult? Kes konkurentidest meelde jäi?
Kristjan: Noortebändide võistlus pakkus järjekordse võimaluse esitleda oma loomingut ja esineda otse. Võidu peale me ei mõelnudki, see tuli ootamatult. Konkurentidest jättis kõige eredama mulje FatFret. Neil oli väga hästi mängitud live. Mulle kui vanale hevikale jäi eriti meelde Death Plant. Lihtsalt uskumatu!
Erki: «Viljandimaa noortebändiga» on siinsed noored peaaegu kümme aastat koos kasvanud ning meiegi tahtsime jäädvustada end selle kirevasse ajalukku. Võistlustulle astusime ühiselt meelestatuna: meie bändile on muusika kõrval väga tähtis sõprus. Võit tuli ootamatult, sest osales ka muusikakooli õpilasi ja väga andekaid muusikuid. Väga meeldiv oli näha meie kitarristi Henrit esinemas oma teise bändiga To The Roots.
Henri: Mulle jäi samuti meelde FatFret, sest olen ise sellise muusikastiili austaja ja ta esines tõesti hästi.
Astute järgmisel reedel üles «Rock Rambil». Millega kuulajat üllatate? Kas olete ise varem sellel festivalil publiku seas viibinud?
Erki: «Rock Ramp» on Eesti suuremaid rokifestivale ning võimalus seal esineda on tunnustus igale kodumaisele raskemuusika bändile. Kavaga oleme tublisti töötanud ja teinud pea eelmistest kontsertidest tühjaks, et anda võimas show ja võita fänne, keda meie muusika inspireeriks.
Et leida parimad lahendused, on tulnud repertuaar üksipulgi lahti võtta ja uuesti kokku panna.
Kristjan: «Rock Rambile» pääsemine paneb meie õlule suure vastutuse. Kava on koos ja teeme selle lihvimiseks kõvasti tööd. Mina üllatan fänne muu hulgas sellega, et pole enam «karvane».
Kuulajana pole ma sellele festivalile kahjuks jõudnud, sest alati on olnud samal ajal kusagil teises riigis võidusõit, aga ongi meelepärasem võtta sellest osa muusikuna, laval.
Deiwin: «Rock Rambile» ei ole ma jõudnud ühelgi aastal, kuigi plaan on olnud. Nüüd saan siis ära käia!
Henri: «Rock Rambil» esinemine on suur privileeg! Harjutada selleks tuleb nii kogu bändiga kui individuaalselt. Kuulajaid üllatame ehk sellega, et tunneme laval end enesekindlamana, sest liikmed on saanud lähedasemaks ja lood selgemaks. Tahame pakkuda inimestele südamega tehtud ja ehedat muusikat.
Kuhu tahaksite oma bändiga välja jõuda? Kas olete juba pidanud ka plaadi tegemise plaane?
Kristjan: Pikemas perspektiivis on soov kombata oma võimete piire — jõuda tasemele, kust pole enam võimalik kõrgemale tõusta. Ühesõnaga surra laval umbes saja-aastase pässina. Ükspuha kui kaua sa mingi asjaga ka ei tegeleks, ikka oled surmani algaja. Alati on midagi juurde õppida!
Erki: Eesmärkidest on raske rääkida, sest eesti muusikaturult suurtele lavadele läbi murda on keeruline, ehkki mitte võimatu. Peamine eesmärk on teha sõpruskonnana kogu hingest muusikat, mis meile meeldib. Eks aeg ja tehtud töö näita, kuhu välja jõuame.
Kindlasti soovime jääda muusika juurde paljudeks aastateks. Plaati välja anda oleme plaaninud pikka aega, materjal on olemas. Praegu teeme tööd värskeima loo «Lõõmab teras» salvestamisega.
ARVAMUS
Juhan Nöps,
«Rock Rambi» peakorraldaja
Kuulsin tuttavalt bändist, kelle esimene suurem eesmärk on pääseda esinema «Rock Rambile». RaudRaevu esimest korda kontserdil esinemas nähes ja kuuldes sain aru, et need noorukid on asja väga tõsiselt käsile võtnud. Üsna kiiresti on nad leidnud oma näo ja arenevad iga esinemisega hoogsalt edasi. Kindlasti tasub neil silm peal hoida.