/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)
/nginx/o/2008/09/25/77361t1h848e.jpg)
Kliendikaartide mõttekuse üle on korduvalt arutletud. Paljude rahakott on soodustusi pakkuvate firmade kaartidest punnis, ent leidub ka neid, kes eelistavad teha sisseoste segamatult ja jätta kauplustele oma andmed esitamata.
Repliik: Üks kliendikaart
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks ettevõttelegi ole kasulik, kui tema logo ja muud andmed on kliendil pidevalt kaasas ja silma ees: nii on hõlpsam ennast tema teadvusse kinnistada. Ometi on osa firmasid otsustanud oma näo ja nimega plasttükikesest loobuda — näitena võiks nimetada Rahva Raamatut.
Selle kaupluse hingekirjas oleval püsikundel pruugib kassapidajale vaid oma nimi ütelda ning soodusprotsent arvatakse ostusummast maha.
Suures toidupoes oleks sellist süsteemi mõistagi keeruline rakendada: iga ostja nime arvutist otsida oleks ajamahukas. Väikses spetsiifilises poes toimib see siiski hästi ning inimene ei pea muretsema, kas sooduskaart pole koju ununenud või kaduma läinud.