«KUI Arno isaga koolimajja jõudis…» Umbes niimoodi võiks ehk kirjeldada mu esimest emotsiooni, kui astusin uue parlamendi avaistungiks sisse Toompea lossi uksest. Hoone tundus esmapilgul suur ja keeruline ning selle koridoridest õhkus väärikust ja ajalugu.
Saaksid need seinad vaid rääkida! Viskasime teiste uustulnukatega nalja, et peaks vist leivapuru maha poetama, et leida õhtul tee välisukseni.
Küllap oli mitmel teiselgi suurde linna kooli mineku tunne. Maja majaks, aga vande andmise ajal käisid mul peast läbi mõtted, kas tegin ikka õige valiku ja kas õige otsuse langetasid ka need, kes mind Toompeale hääletasid. Kas mul on piisavalt tarkust ja kas minust on piisavalt kasu?
Seepärast oligi kange tahtmine täie hooga pihta hakata, ent paraku ei ole suurt masinavärki võimalik käivitada sõrmenipsuga. Kõigepealt on vaja hakkama saada protseduuritoimingutega: valida riigikogu juhatus, luua komisjonid, töö- ja toetusgrupid ning mõistagi moodustada valitsus.
On paratamatu, et eelnõusid veel istungitesaali lauale tulla ei saa, sest kodukorra järgi esitatakse need juhatusele ja läbivad seejärel asjaomaste valdkondade komisjonid. Ometi hakkab meedia juba rehkendama, mitu minutit või tundi täiskogu istung ühel või teisel päeval kestis.
Tegelikult ei seisne parlamendiliikme töö kaugeltki suure saali istungitel osalemises ja üht või teist värvi nupu vajutamises, vaid hoopis rohkem aega kulub komisjonides, töörühmades ja fraktsiooni koosolekutel.
Mina kuulun õiguskomisjoni, mille põhivaldkond on meie õiguskaitseorganid ja nendega seonduvad seaduseelnõud. Enamasti on koosolekud kolmel päeval nädalas.
Sel kevadel oleme käinud politsei- ja piirivalveametis, kaitsepolitseiametis, riigiprokuratuuris, kohtuekspertiisibüroos, päästeametis, Tallinna vanglas ning mitmes muus asutuses, kohtunud nende juhtidega, justiits- ja siseministri ja õiguskantsleriga ning arutanud nimetatud valdkonna probleeme.
Kahjuks ei jõua ma siinkohal enamikku teemasid käsitleda, aga huvipakkuvamatest nimetan justiitsministri eesmärki märgatavalt lühendada kohtuasjade läbivaatamise tähtaega ja jõuda niinimetatud saja päeva reeglini, samuti vähendada riigilõive — seda vajadust rõhutas ka riigikohtu esimees.
MUUDEST on mulle ehk kõige huvipakkuvam omavalitsuste toetusrühm, kuhu kuuluvad enamasti endised vallavanemad ja linnapead. Oleme mitu korda arutanud koos omavalitsusliitude esindajatega linnade ja valdade rahastamist ning haldusreformi.
Huvitav on Reformierakonna fraktsioonis loodud seadusliku initsiatiivi töörühm, kus oleme seadnud eesmärgi teha uusi algatusi või pakkuda välja seadusemuudatusi.
Parlamendiliikme tegevuse tähtsamaid vorme on kahtlemata fraktsiooni koosolek. Meie fraktsioon saab kokku kolm korda nädalas ja vajaduse korral ka õhtuti, sest läbi tuleb arutada peaaegu kõik menetluses olevad eelnõud. Samuti käsitleme valitsuse tegevuse või poliitilise maastiku põhimõttelisi probleeme laiemalt.
Tahan kummutada meedias loodud parteikontorite diktaadi müüdi, justkui otsustataks asjad erakonna tagatoas ja parlamendiliikmete ülesanne on üksnes nuppu vajutada. Meie fraktsiooni koosolekutel on kõigil võimalus vabalt arvamust avaldada ja selles mõttes on kõik võrdsed — ka ministrid ja peaminister.
Tihti on meil olnud tuliseid vaidlusi ja pikki arutelusid. Näiteks kodualuse maamaksu kaotamise teemat lahkasime mitu korda ja tõime esile ka selle seadusemuudatuse nõrgad küljed.
Oli üsna naljakas, et ajalehtedes hakkas ilmuma artikleid Reformierakonna lõhenemise ja rahandusministri väljavahetamise kohta. No mina küll mingit lõhenemist ei ole märganud, pigem teeb rõõmu, et fraktsioonis peetakse lugu demokraatiast ja avatud diskussioonist.
Selleks et hoida tähelepanu all kodumaakondade suuremad mured, moodustasime Järva- ja Viljandimaa toetusgrupi, mille esimeheks valiti mind. Oleme välja selgitanud mõlema maakonna põhiprobleemid, mille lahendamisele tahame kaasa aidata.
Viljandimaal on raskes seisus Ugala. Oleme kultuuriministriga põgusalt teatri olukorra üle aru pidanud ja põhjalikum nõupidamine on kavas lähiajal, kui minister Viljandisse tuleb.
On küsitud, miks ma olen Eesti-Kambodža parlamendirühma esimees. Üks põhjus on see, et Viljandi ettevõtjad on sellesse kaugesse ja eksootilisse riiki investeerinud ning kindlasti suurenevad ärimeeste kindlustunne ja investeerimishuvi siis, kui meie maade vahel arenevad ka riiklikud suhted. Kambodžal on suur potentsiaal turismisihtkohana ning Eestist võiks sinna hoopis rohkem reise korraldada.
Saja päeva sisse on jäänud veel teisigi huvitavaid kohtumisi ja nõupidamisi. Küllap on see olnud mitmes mõttes õppimise ja informatsiooni kogumise aeg.
Mul vedas, et sain pinginaabriks omakandimehe Peep Aru, kellel on varasemate riigikogu koosseisude kogemus ja kes on mulle nii mõnegi asja kiiresti selgeks õpetanud. Istume küll eelviimases pingis, aga väga pahad poisid ei ole ja poppi tee.
Kui veel esimestest emotsioonidest rääkida, siis üsna hämmastav on tundunud meedia ind valgustada üksikasjalikult parlamendiliikmete tegevuse korralduslikku poolt. Vahel lausa ootaks, et mõni ajakirjanik küsiks ühe või teise huvitava probleemi või eelnõu kohta, aga selle asemel ilmuvad korterite üüri ja autode liisingu edetabelid.
Parlamendiliikmele on eluasemekuludeks ette nähtud kuni 20 protsenti ning side-, transpordi-, büroo-, vastuvõtu- ja muudeks kuludeks 30 protsenti palgast. Julgen väita, et midagi üleloomulikku selles ei ole, sest Tallinna korterid on kallid. Eluasemehüvitis kulubki väiksemat sorti korteri üürile, muid kipub üle jääma, aga ega kõike peagi ära kasutama.
Olen tähele pannud, et edetabeleid koostatakse ka sõnavõttude arvu järgi. Istungisaalis tuleb vahel meelde vanasõna «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld». Nii mõnigi sõnavõtt võiks pigem olemata olla, aga niisugune arvepidamine sunnib ju paratamatult ennast tõestama.
MIDA öelda kokkuvõtteks? Kindlasti seda, et koalitsiooni ja opositsiooni saadikud ei põrnitse üksteist, rusikad rullis. Arvamused on mõnes küsimuses küll risti vastupidised ning kõnetoolist pillutakse tuld ja tõrva, aga inimlikul tasandil on suhtumine lugupidav ja lahke. Tihti käivad asja juurde huumor ja sõbralik aasimine ning paljud eelnõud hääletatakse konsensuslikult.