Juhtkiri: Pisut särtsu

Kui tavaliselt lahvatavad poliitilised pinged ajal, mil riigikogus käib tihe töö, siis praegu võib seda täheldada keset palavusest loidu juulit. Kahe suure partei käärimist ei saa küll lausa sensatsiooniks nimetada, kuid sisemised vastuolud on päevakorda tõusnud nii Keskerakonnas kui Isamaa ja Res Publica Liidus. Tõenäoliselt on parteid alles nüüd hakanud mõistma märtsikuiste riigikogu valimiste tagajärgi.

On palju räägitud sellest, et Edgar Savisaare üleelusuurune kuju ei lase enam tema soosikutel särada ning on hakanud varju heitma tervele erakonnale. Seni on parteikaaslased ise suurt juhti varmalt kaitsnud. Ainus märkimisväärne pereheitmine oli Keskerakonnas 2004. aastal.

Juba valimiste eel oli tunda, et valimisedust hoolimata taas opositsiooni jäämise korral ütleb mõne keskerakondlase närv lõpuks üles. Toona jäädi väljaütlemistes siiski väga ettevaatlikuks. Augustis ees ootaval kongressil kandideerib erakonna esimeheks ka Jüri Ratas. Ehkki ta Savisaarele vastandumist eitab, ei näita tema etteaste sugugi tavalist erakondlikku demokraatiat. Mitte meedia, vaid partei enda liigne lokulöömine sel teemal paljastab sisemist segadust.

Meenub, kuidas Sven Mikser alustas Keskerakonnas karjääri, mis päädis opositsiooni sattumise ja kaheksa inimese parteist lahkumisega. Sellest on võitnud nii poliitikud ise kui  poliitika laiemalt.

Isamaa ja Res Publica Liit on pingeid samuti eitanud. Ometi pole kahe partei ühinemise järel liitumiskoht päris kinni kasvanud. Kui viis aastat tagasi eeldati, et Eesti omariiklust taastada aidanud kogemusterikas Isamaa hakkab domineerima lühikese tähelennu teinud projektipoiste üle, siis ometi läks vastupidi. Praegu tunduvad tooni andvat hoopiski Res Publica taustaga poliitikud.

Tõenäoliselt saab mõlema partei puhul pisut rääkida ka sauruste põlvkonna väsimisest.