Trolliga kohtudes tuleb võimalikult kiiresti maasse kaevuda ning jääda ootama saabuvat päikesetõusu

Maailma lõpus on kalju, kus kunagi kohtume kõik. Tjøme saare lõunatippu kutsutakse tõepoolest Maailma lõpuks ning seal on ohtralt võimalusi mõtiskleda inimese ja looduse iidsete seoste üle. Foto: Margus Haav / Sakala

Fjordide kallastel tajutav ookeani hingus, loojuv päike, mis annab liustikule pehme roosa varjundi, hingematvalt maalilised ürgmäed, kristallselge veega kosed... Norra vallatult mänglevad värvid ja varjud ning ürgsed toonid ja pooltoonid suudavad kergesti tekitada ebareaalsuse tunde.

Kui võtta lahti mis tahes maailma nurgas valminud globaalse haardega reisijuht, võib olla kindel, et see ei pääse üle ega ümber Norrast — maast, millest saab kõnelda ainult ülivõrdes. Kuigi pindalalt seisab nimetatud riik Euroopas kuuendal kohal ja asustus on seal üsna hõre, kuulub Norra ometi maailma rikkamate riikide sekka ning on muu hulgas esireas elatustaseme, oodatava eluea, rahvatervise ja elamistingimuste poolest.

Saatuse tahtel sattusin pärast sealt naasmist esimest korda Viljandis lõunat süües ühte lauda Lõuna-Aafrikast pärit maailmaränduri tsiklimees Gertiga, kes oli samuti äsja Norrast saabunud.

«Oli see vast kallis maa!» võdistas pool ilma läbi sõitnud ja palju näinud mees õlgu ning pajatas siis kümmekond minutit vaimustunult sealsetest elamustest.

Võib liialdamata öelda, et Norra on mõnest teisest riigist küll viis korda kallim, kuid kümme korda ilusam.

Pettuda pole võimalik

Norra võib sõita või lennata. Meie valisime meretee Riiast Stockholmi ning sealt edasi kulgesime mööda maismaad. Sõbralik Rootsi libiseb autoakende taga kiiresti mööda. Head teed, punased majad, sõbralikud inimesed... Mingil hetkel muutub maa mägiseks.  Ja ühtäkki olemegi Norras.

Teed tõmbuvad kitsamaks, maastik läheb mägisemaks, õhk muutub kargemaks. Päike sirab, kuid õhus on saabuva vihma niisket hõngu. Fotoaparaadi klõbin saab harjumuspäraseks teekonnahääleks.

Vaated on tõepoolest vaatamist väärt. Mõistan üht eesti turismikorraldajat, kes kratsis keset majesteetlikke Norra mägesid kukalt ning mõtiskles, kas ei peaks ametit vahetama. Elamuskorilusega võib kergesti mõõdutunde kaotada. Kui enne seda reisi olin Norrast tuhandete fotodega naasnute üle pisut imestanud, siis kohapeal mõistsin neid.

Mägedeta maalt tulnule pakub esimeste tõeliste kaljudega kokkupuutumine vaimustava kogemuse. Kaelalihased saavad kõvasti vatti.

Õiged pilvi paitavad ja hinge kriipivad mäed on muidugi läänes, aga tavatuna mõjub ka Ida-Norra. See maa on nii ilus, et vaatamisväärsusi jagub igale kilomeetrile. Vaated lummavad isegi neid, kes on ennegi ilma näinud.

Mäed, mäed! Nõlvad on sageli tihedalt täis ehitatud. Majad — mõni mätaskatusega, mõni ilma — tunduvad pärinevat muinasjutufilmist. Igaüks neist on ise nägu. Öösiti on need enamasti eredalt valgustatud.

Kas trollitõkkeks? Sageli viivad eluasemete juurde nii järsud teed, et jääb mõistatuseks, kuidas sinna asfalt pandi või kuidas seal on võimalik talvel sõita.

Tihti võib järskudel kõrvalteedel näha autojuhte kannatlikult peatee vabanemist ootamas. Teed on sellise kallakuga, et juhi nägu on sõna tõsises mõttes vastu tuuleklaasi muljutud ja tema mõtlikes silmades vilksatab taevas purjetavaid pilvi.

Kaunis ja karm

Norra kirjanik Henrik Ibsen on öelnud, et kes soovib norralastest aru saada, peab ennekõike mõistma selle maa imekaunist, kuid karmi keskkonda.

Norra kirjandus- ja kultuuritegelastes ongi kinnistunud arusaam, et sealse rahva meelelaad on otseselt mõjutatud loodusest. Mõistagi peegeldub see maalikunstis, kirjanduses ja muusikas. Selles, et maastik mõjutab rahva mentaliteeti, pole muidugi midagi uut, kuid just Norras arvatakse loodusjõudude mõju olevat suurema tähendusega kui teistes maades.

Norralased on enamasti lahked ja sõbralikud. Oma ajaarvamise jagavad nad laias laastus kuldseks muinas- ja viikingiajaks, Taani valitsuse aegseks rahvuslikuks lõhestumiseks ning XIX sajandi taasärkamiseks. Tundub, et taanlaste vastu peetakse seniajani pisikest vimma: vanad haavad on visad paranema.

Norralastel on omamoodi fatalistlik elufilosoofia. Bergenis võib sadada seitse nädalat jutti, kuid tüüpiline bergenlanna ei tee endale õhtul peavalu, juureldes, mida toob homne ilm ning mida siis selga panna.

Tuleb mis tuleb — kõik sobib.

Enamik norralasi räägib hästi inglise keelt ning peab lugu sigarettidest, kangest kohvist ja kohati õige karmist huumorist. Nad on külalislahked, kuid ühtlasi otsekohesed. Kui pead perekonnareliikviana säilitatavat vana kingsepatööriista miniatuurseks ankruks, tasub jätta see mõte välja ütlemata. Uskuge: mina juba tean. Aga oli, suller, ankru moodi küll!

Viikingid armastasid omal ajal lauas istuda, süüa, juua ning pidutseda päevi ja öid ühtejutti. Tänapäeva norralased söövad hämmastavalt kiiresti ja koristavad laua kohe krabinal ära. Miks nii on läinud, ei oska nad ise ka seletada. Kogenumad välismaalased teavad sellega arvestada ning varuvad targu taldrikule paraja tagavaraportsu, enne kui perenaiste toimekad käed laua puhtaks kannavad.

Kadestamisväärset vilumust ilmutatakse seal just mereandidega ümber käies.

Ookeanist püütud krevett kooritakse paari silmapilgu jooksul kolme liigutusega. Kui pakutakse krabisalatit, tasub igaks juhuks arvestada, et tumedam on mõeldud meestele, heledam naistele.

Praktilised norralased ei hangi üksteise võidu kalleid autosid ning peegelklaasidega villasid ega ürita kõrges kaares üle oma varju hüpata. Samuti ei taha nad olla kiiremad kui tulevik.

Norra hinge on keeruline mõista. Ühelt poolt on seda kujundanud mägedega ääristatud silmapiir, teiselt poolt randade poeetiline avarus. Kontrastid, kontrastid — olemise paratamatu piiratus ja kauguste peibutus!

Jumalad külmikuuksel

Norra hästi toimiv meenetööstus püsib kolmel suurel vaalal: loodusvaadetel, trollidel ja viikingitel. Eriti torkab see silma ookeaniäärse Bergeni vanalinnas, kus üks turistilõks on teises kinni.

Seitsme mäe vahel peidus oleval Bergenil on uhke ajalugu. Snorri saaga järgi asutas kuningas Olav Kyrre selle umbes 1070. aastal, aga sadamaküla oli seal tõenäoliselt juba varem.

Øystein Magnusson ehitas sinna puidust kuningamaja ja Bergenist sai mõneks ajaks pealinn, mille geograafiline asend sobis suurepäraselt Norra kontrollimiseks ja valitsemiseks. Kunagise põhjapoolseima hansalinna vana sadamapiirkond Bryggen kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Bergen meenutab elust pulbitsevat postkaarti.

Sadama lähistel mõõdetakse ookeani sügavuseks 600 meetrit. Osal hoonetel arvatakse vanust olevat 900 aastat. Vanalinna puitkattega tänavad on peitunud värviliste majakeste vahele. Bryggeni kinnistud koosnesidki ühest või kahest pikast, ühise vahekäiguga majade — ühtaegu elamute ja laohoonetereast. Igal kinnistul oli oma dokiplats. Sadamapiirkonna elu kulges traditsioonilist rada XX sajandi alguseni, mil muutunud kaubandussuhted ja uued sidevahendid 700—800 aastat kestnud eluviisile lõpu tegid.

Nüüd leiab sealt peamiselt kalleid sadamakõrtse ja suveniiripoode, kus kaubad ei eristu üksteisest millegi poolest.

Mõnevõrra kummaline on silmata Põhjala mütoloogia keerulise universumi peamiste jumalate, tähtsa ja targa, kuid vahel salakavalalt petliku Odini ning viikingite panteonis tähtsuselt järgmise, piksejumal Thori külmkapimagneteid. Teiste hulgas naeratab saatürlikult kiivriga habemik, viljakusjumal Freyr, fallos õieli.

Kes küll tahaks neid vanadesse pühapaikadesse passivaid tegelasi proosalise külmiku külge?

Tahtjatest pole kummatigi puudu, rahvast tungleb murdu. Niisama rahvarikas on poeke, kus müüakse jõuluehteid. Südasuvi on täies jõus, kuid elavalt vadistavat kõhukate kilekottidega saksa turistide gruppi ei näi see segavat.

Istun loksuva vee äärde jalgu puhkama. Viibiksin otsekui reaalsuse ja irreaalsuse vahelisel uinutavalt kaunil alal.

Ookeanilt puhub karge tuul. Minu kõrval on ameeriklastest vanapaar, kellele noorem mees, ilmselt nende poeg, kannab kõrval asuvast baarist ette järjest uusi jäätisi. Ilm on kuum ning üks jäätiseports teise järel kaob hiirvaikselt istuvate väga vana mehe ja naise krimpsus huultega suhu.

Küpseb ja loksub

Norra söögid ja joogid on klass omaette. Karm maa on loonud karmid napsid. Tuleb mainida, et alkohol on tehtud norralastele võimalikult raskesti kättesaadavaks: kui Eestis tuleb 100 000 elaniku kohta 195 kange alkoholi müügi kohta, siis Norras kõigest 4,5!

Akvaviiti nimetus tuleneb keskaegsest ladina aqua vitae’st ehk elu veest. Seda rüübet on toodetud teraviljast või kartulitest fermenteerimise ja kahekordse destilleerimise abil juba viis-kuus sajandit.  

Maitseaineteks kasutatakse enamasti köömneid, apteegitilli, kardemoni, sidruni- või apelsinikoori, ingverit, leedripuukoort, aniisiseemneid ja kaneeli. Kombinatsioon tundub pöörane, aga maitse on tähelepanuväärne. Akvaviit sobib vähkide, krabide ja heeringaga. Terava maitsebuketiga joogile on kombeks peale rüübata õlut.

Köömnetega maitsestatud kartulinapsi «Lysholm Linie» valmimisprotseduur on iseäranis huvitav. Destilleeritud jooki veetakse vaatides ümber maailma. Seal see siis küpseb ja ahmib loksudes endasse eri kliimavööndite temperatuuride vahet. See nipp avastati ülemöödunud sajandi keskpaigas.

Norra ametlik kodulehekülg norra.ee kirjutab südamerahus ja tõsimeeli: «Juuni lõpust augusti alguseni on Norras ilm kõige soojem, päevad on pikad ja päikselised ning merevee temperatuur võib sel perioodil olla 18 kraadi ja enamgi. Seetõttu on ujumine suviti Norras populaarne ajaviide.»

Ehkki ülaltoodud kirjeldus võib tunduda pärinevat mingist libareisijuhist, on see ometi klimaatiline fakt ja norralane ei mõista, mis seal naerda on.  

Ongi ju nõnda, et üle paari­kümne soojakraadi tõuseb temperatuur suhteliselt harva. Nii kummaline kui see ka ei tundu, võib seal sellegipoolest saada päikesepiste. Nagu selgus, ei ole selleks tarvis teha muud kui ookeanis laiutaval lapikul soojal kivil lainete müha saatel korraks pahaaimamatult silm looja lasta.

3000 kilomeetrit rõõmu

Läbisime Norras ligi 3000 kilomeetrit. Ainuski meeter sellest vahemaast polnud igav või tüütu — mitte ainus.

Pilvedesse mähkunud tipuga mäed tukuvad vahel uduhõlmas, vahel sädelevad päikeses. Kaljusse on uuristatud hiigeltunnelid, millest pikim on 25kilomeetrine! Tihedas vihmavalingus selle ühest otsast sisse sõites ei oska oodatagi, et väljudes pimestab silmi juba kirgas päikesevalgus. Üllatusi peitub iga kurvi taga. Kõrvad lähevad mägedes lukku, panoraamid panevad õhku ahmima.

Äikesemürin tundub lõppematu, põrkab järjest mäekülgedelt tagasi ja kumiseb ähvardavalt. Sügavale mandrisse ulatuvalt kitsalt ja käänuliselt fjordilt leiame ühtäkki tuledes kiiskava tohutu kruiisilaeva nagu väikese linna. Vaatepilti ilmestavad kord tillukesed, kord natuke suuremad türkiissinise vee ja pisikese lustaka privaatvikerkaarega kosed.

See kõik on hubane ja ülev, kõhe ja kütkestav. Reis möödub kiirelt nagu suveöö unenägu. Kes on seal kord käinud, teab, et suursugust ja puutumatut Norrat pole võimalik unustada.