Kasu asemel karuteene

Katrin Johanson Foto: Elmo Riig / Sakala

ON teemasid, mis iial ei vaibu. Mida isiklikumalt need meid puudutavad, seda kirglikumalt me oma seisukohti kaitseme ja sõbralik dialoog on sageli juba eos välistatud.

Meie lähiajalugu — tahame seda või mitte — on üks valdkond, kus eestlased ei suuda ennast maailmale kiiresti ja täielikult selgeks teha.

Idanaabrite juures on põlvkondi väldanud tõhus ideoloogiatöö head vilja kandnud. Väga raske on mõnd nõukogude ajal Kesk-Venemaal nappi kooliharidust saanud inimest veenda, et eestlased olid kirjaoskajad juba sajandeid enne Nõukogude vägede sissetungi ning nood polnud sugugi kaua oodatud vabastajad.

SAMUTI ei suuda või ei taha lääneriikide kodanikud uskuda, et räige inimõiguste rikkumine sündis nende endi silma all. Mugavam oli jätta raudse eesriide taha piilumata ning Jalta lepe andis sellele loidusele soodsa õigustuse.

Säärases silmaklappidega olekus peitub nii süütunnet ja hirmu ettearvamatu Vene Karu ärritamise ees kui omakasu silmas pidavat poliitilist pragmatismi.

Teist maailmasõda ja selle tagajärgi puudutavad tabuteemad ei hõlma üksnes Nõukogude Liidu mõjusfääri jäänud riike, vaid maha vaikitakse ka omaenda rahva vastu suunatud teod: näiteks asjaolu, et Normandia dessandi ajal kasutasid liitlasväed kahurilihana teismelisi poisse.

Tuleb arvestada sedagi, et paljudel lääneriikide inimestel on ikka veel kommunismi suhtes illusioone. Neile tähendab see sõna ju sootuks midagi muud kui meile, kes me oleme tülgastava totalitaarse režiimi all viisaastakute kaupa tõotatud utoopia poole teel olnud.

Heaoluühiskonna muretu pinnapealsus on hakanud jõudma meilegi. Ka noored eestimaalased on suutelised rõõmsalt kandma mõrvarmärter Che pildiga T-särke, vaevumata analüüsima tema rolli.

On selge, et kui osapooltel puudub ühine sõnavara, ei ole loosungitest kasu.

MUIDUGI ei tähenda see kibe tõdemus, nagu peaksid rahvuslikult meelestatud eestlased selgitustöö sootuks lõpetama — nii lootusetu kui see ka ei tundu. Küll aga tasub mõtelda vahendite üle.

Maailma riikides, kus holokausti eitamist peetakse kuriteoks, ajab juba Natsi-Saksamaa nimetaminegi inimesed tagajalgadele. Oleks naiivne loota, et «It’s showtime!» stiilis tähelepanu äratamine aitab ajaloolisi fakte paremini mõista. Niisugused aktsioonid tõmbavad küll pilgu käsitletavale teemale, ent neid võetakse paratamatult kui provokatsiooni.

Ajaloo ühekülgne käsitlemine ajab mõistagi harja punaseks eestlastel, kes on pidanud taluma venelaste suurejoonelisi 9. mai pidustusi, kuigi meile tähendas see päev 1941. aastal alanud genotsiidi jätku.

Õigustatult kerkib küsimus: kui juutide kannatustele elab kaasa kogu maailm, miks vaikitakse maha Nõukogude Liidu anastatud rahvaste vastu sooritatud kuriteod? Juutide hajaasustuse tõttu on raske teha täpset statistikat, sestap ei saa rahvaarvu aluseks võttes väita, et eestlasi hävitati protsentuaalselt sama palju, ehkki see on üpris tõenäoline.

Tõtt-öelda polegi arvud kõnealuse teema puhul tähtsad, sest kannatusi ei saa mõõta ega sobi võrrelda. Kahjuks on Venemaa rakendanud tundliku holokausti teema oma propagandavankri ette ja kasutanud seda isegi seadustes, mis annavad talle ohtliku õiguse sekkuda teiste riikide ellu.

Teise maailmasõja aegsete sündmuse puhul tuleb hoiduda särinal põlema minemast, sest äge reaktsioon on vesi idanaabri veskile.

Võib tekkida küsimus, kas tasa sõudes ikka jõuab kaugele ja kas pole see pelgalt argus? Mulle tundub, et kõige õigema aja, mil oleksime võinud valjemat häält teha, oleme paraku maha maganud.

Pärast iseseisvuse taastamist olime õnnelikud oma hapra omariikluse üle ja kättevõidetust tundus meile olevat enam kui küll. Hoidsime valvsa pilgu Venemaal ja unustasime lärmi lüüa lääne suunal. Õieti ei osanudki. Just siis võinuksime ühtsemalt toetada neid Eesti poliitikuid, kes nõudsid Euroopa Nõukogult kommunismi kuritegude hukkamõistmist ning seda, et Venemaa tunnistaks Balti riikide okupeerimist

On mõtlemapanev, et ka Eesti ise kuulutas Nõukogude Liidu okupatsioonirežiimi ja vägivallaorganid kuritegelikuks alles 2002. aastal. Europarlamendil võttis selle resolutsioonini jõudmine veel kolm aastat.
 
MAINISIN, et Eesti olukord Teise maailmasõja ajal kahe suure jõu vahel on meile isiklik teema. Ma pole erand. Minu vanaisa, Eesti Vabariigi ohvitser, astus Saksa sõjaväkke ja sai lisaväljaõppe Bad Tözis, sest pidas seda kahest halvast valikust paremaks. See otsus ei sündinud tal kui oma riigile vande andnul sugugi kergelt. Samuti oli ta üpris kriitiline Saksa väejuhatuse mitme sammu suhtes.

Enne Sinimägedes hukkumist oli ta ometi veendunud kahes asjas. Esiteks, et ta võitles eesti rahva eest, ja teiseks, et ühegi võõrvõimu all pole Eestil tulevikku.  

Ajalugu on näidanud, et tema esimene mõte pidas paika: Narva suunal rinde kinnihoidmine võimaldas paljudel peredel läände põgenedes oma elu päästa ning iseseisvuse taastamisel oli just neil inimestel kanda tähtis roll. Teise veendumuse kohta teame eelkõige seda, mida tõi kaasa Nõukogude okupatsioon.

Perekondliku tausta tõttu oleks mul alust asju näha mustvalgelt. Ometi õpetas vanaema mind arvesse võtma ka teisi vaatenurki, ehkki oli kaotanud mehe, kui nende ainus laps oli kõigest aastane, ning tütre üleskasvatamine oli Saksa sõjaväelase lesel siinmail äärmiselt raske.

Õpetajana (ikkagi noorsoo vaimsust kujundav amet!) oli vanaemal pärast sõda keeruline erialast tööd leida, ent siiski meenutas ta neidki kordi, kui Vene sõdurid olid teda, hällilapsega sõjapõgenikku, toetanud, jaganud temaga väikseid toiduportsjoneid ja aidanud üle rinde jõuda.

Mäletan, et küsisin temalt enam kui kolmekümne aasta eest lapsesuiselt, miks ta seda kõike arvesse võttes eelistanuks elada pigem Saksa kui Vene okupatsiooni all. Vanaema oli viivu vait ja ütles siis: «Sakslased vähemalt ei roojanud raamaturiiulisse.»

Temal, kes ta hoidus niisugustest sõnadest, liiatigi lapsega vesteldes, polnud kerge seda välja öelda, ent see oli kõige ilmekam põhjus. Just nii oli juhtunud nende korteris, kuhu nad venelaste taandumise järel tagasi pöördusid. Nendes sõnades polnud vihkamist ega põlgust, vaid pigem kultuurse ja haritud rahva hämmingut ja kaastunnet endast vaimselt vähem privilegeeritu suhtes.

PSÜHHOLOOGIDE sõnavaras on mõiste «kaasasündinud kommunism», tähistamaks väikelapseiga, mil eraomandit ei tunnistata ja piirid puuduvad. Teise lapse pliiatsi võtmine pole vargus. Selle keelamine võib tekitada klassiviha meenutavat tunnet: miks temal on, aga minul pole? Umbes samasugune süüdimatus valitses ühiskonnas Nõukogude ajal ja kohati võib see kesta.

Lapsi kasvatades ei kanna jõuvõtted head vilja, tulemusrikkam on visa vaikne selgitustöö. Sama tasakaalukalt peaksime tegema selgitust ka poliitilises plaanis: heade dokumentaalfilmide, (aja)kirjanduse kaudu ja nõndagi, et ei unusta oma üsna mugavas elus vene ja valgevene dissidentide olukorda. Intelligentsed inimesed mõistavad üksteist rahvusest sõltumata.

Pühakiri õpetab olema oma sõnumit levitades vagur kui tuvi ja kaval kui madu. Diplomaatia ei ole nahahoidmine ning «Sakala» otsus tõmmata käesolevaga kokku Saksa vägede Viljandisse jõudmise aastapäeva teemad ei tähenda silmade kinnipigistamist, vaid soovi olla mõistlik.