Kus on põliseestlaste partei ehk Miks hellitame Kreekat?

Arved Breidaks Foto: Erakogu

VALITSUST on juba kõvasti nahutatud, et see on teinud avaliku aruteluta otsuse paigutada euro stabiilsusmehhanismi märkimisväärselt suure summa raha ja anda veel suuremas mahus tagatisi. Meedias nõutakse teema laialdast arutamist, kuid valitsus on sattunud mõnevõrra rumalasse olukorda, sest õigupoolest pole kellegagi diskuteerida.

Erinevalt Soome parlamendi valimistest ei tõusnud ühisraha päästemehhanismid riigikogu valimistel isegi kõrvalteemaks. Soomes tagus võlgades euromaade abistamise kuuma rauda Timo Soini juhitav Põlissoomlaste partei, kelle propageeritud vastuseis Kreeka ja Portugali toetamisele oli paljudele mokkamööda.

Eestis ei võtnud seda valimiskampaania ajal jutuaineks ei ajakirjandus ega isegi Keskerakond ja väikeparteid, kellele see pakkunuks võimaluse silma paista. Kui riigikogu valimised oleksid aset leidnud pärast Soome parlamendi valimisi, tekkinuks diskussioon ehk mingil määral ka Eestis.

Pärast Soome valimisi on ajakirjandus püüdnud euroala finantskriisist tulenevaid uusi kohustusi teravamalt päevakorrale tuua.

Ennekõike süüdistab meedia valitsust, et see ei räägi rahvaga asjast avalikult ega põhjenda, miks käitub just nii ja mitte teisiti. Kas midagi tehakse meie selja taga? Mispärast ärahellitatud lõunaeurooplasi poputatakse? Miks eelarvekriisis euromaad ei pöördu kasinuse ja kokkuhoiu teele, nagu tegi Eesti?

Nendele küsimustele vastuseks on küll avaldatud artikleid ja intervjuusid, kuid tuntavat ja nähtavat arutelu alternatiivide üle ei ole tekkinud. Miks?

Valitsus on valinud infopoliitika, et kui ei küsita, siis ta ei räägi, ja kui küsitakse, siis soovitab meil olla rõõmus: pääsesime suhteliselt kergelt. Võimupoliitikud on õnnestunult püüdnud esitleda kõnealust teemat kui finantsküsimust, mille kommenteerimine ja selgitamine ning vaidluste lahendamine on jäetud rahandus- ja majandusanalüütikutele.

See tähendab paraku, et tekkida võiv arutelu sumbub finantsterminite rägastikku, milles orienteerumine käib enamikule inimestele, sealhulgas poliitikutele üle jõu.

Valitsuse elu on hõlpsaks teinud tõsiselt võetava vastase puudumine. Kuigi ajakirjandus nõuab, et Soome eeskujul tekiks ka Eestis laiapõhjaline diskussioon, ei ole meil põliseestlaste parteid, kes suudaks arutellu kaasata inimesi tänavalt ning muuta rahandustegelaste vastastikused viisakusavaldused poliitikute sõnalahinguks.

POLIITIKUTETA ei ole ühiskondlik laiapõhjaline arutelu võimalik. Ajakirjanduses esitavad ühepoolset infot rahandus- ja peaminister, kuid riigikogu opositsioon istub tuima näoga pingil ega kavatsegi suud lahti teha.

Ei sotsiaaldemokraadid ega Keskerakond ole pidanud vajalikuks avaldada eurotsooni päästmise teemal põhjapanevaid seisukohti, nagu seda pole teinud ka valitsusliitu kuuluv Isamaa ja Res Publica Liit.

Parlamendierakondade kodulehtedel ei leidu euroteema kohta ühtegi viidet.

Väikeparteid, kes võinuksid Põlissoomlaste edust innustust saada, on pärast märtsikuiseid valimisi ilmselt nii võhmal, et nende veebikülgedelt vaatab vastu sügav ükskõiksus ümbritseva elu suhtes.

Selline olukord sobib valitsusele ideaalselt, sest kui poliitilised oponendid jalgu kõhu alt välja ei võta, võib ta olla üsna kindel, et sütitavat arutelu eurotsooni tuleviku üle ei tekigi.

Ehk on nii sotsid kui Keskerakond valitsusega eurotsooni toetamise asjus ühel meelel. Sellisel juhul on nad argpükslikult vait ega anna valijatele oma hoiakust avalikult teada. Sügisel tuleb parlamendil nagunii langetada päästemehhanismis osalemise otsus ja siis ei pääse opositsioon seisukoha võtmisest. Vahest loodab ta, et selleks ajaks on avalikkus euroteemast tüdinud.

EUROALA päästemehhanismides osalemine on Eestil samamoodi möödapääsmatult vabatahtlik kui meie sõdurite Iraaki ja Afganistani saatmine. Me otsustasime 2003. aastal astuda Euroopa Liitu. Sellega kaasnes kohustus võtta kasutusele euro ja käimasolev ühiskassa moodustamine on finantsstabiilsuse tagamiseks ainuvõimalik samm.

Eestil ei ole kohustust selles osaleda. Isegi kui jääksime ühiskassast kõrvale, ei juhtuks Euroopa mastaabis suurt midagi. Sääsest ei maksa elevanti teha: Eesti osalus 2013. aastal käivituvas Euroopa stabiilsusmehhanismis ESM jääb alla 0,2 protsendi. Oluliselt suuremaks ei kujune meie panus ka ajutisse kriisihaldusmehhanismi EFSF: see on 0,28 protsenti.

Kuigi Eesti mõistes on ühiskassasse antavad summad suured ja neile lisanduvad garantiid veelgi priskemad, on need Euroopa mastaabis siiski peenraha, sestap ei saa meie osaluse puhul rääkida niivõrd selle rahanduslikust, kuivõrd sümboolsest, poliitilisest väärtusest.

Eesti poliitikud teavad seda ega peaks häbenema tõtt rääkida. Nii nagu Iraaki sõdureid saates soovisime pugeda USA ees, nõnda ihkame euro päästetöödel osaledes pälvida positiivset tähelepanu Euroopa poliitilistelt partneritelt.

EURO olemasolu ja ühisraha hea käekäik on Eestile tähtsad. Alles kaks aastat tagasi olime krediidiriski näitaja poolest Euroopa Liidus kolme viletsama riigi hulgas, kuid eurole üleminek on tõstnud meid krediidiriski poolest esikümnesse. See tähendab, et Eesti on muutunud tõsiselt võetavaks riigiks.