Kaarnakivist ühekäelise naivistini

Muuseumi koguhoidja Ülle Jäe sõnul on Eesti Rahva Muuseumi varasalvedes hoiul korralik kollektsioon Viljandimaalt pärit esemeid. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Ajalooliselt Viljandimaalt on Eesti Rahva Muuseumi kogudes tallele pandud üle 9000 eseme.

Muuseumi koguhoidja Ülle Jäe ütles, et siit pärit säilikute hulk on võrreldav teiste maakondade omaga, ent jääb kihelkondade lõikes keskmisest siiski pigem ülespoole. Ühe kihelkonna kohta tuleb umbkaudu 600—700 eset.

Kuigi Muhu paari tuhande esemega Viljandimaa kihelkonnad konkureerima ei pääse, on kollektsioon igati korralik.

«Enamikuga käib kaasas oma lugu,» kinnitas Jäe. «Kui me eseme kogume, paneme kirja nii palju andmeid kui vähegi võimalik. Kohalikel elanikel seostuvad legendid muidugi juba annetaja nimega: kinkija võib näiteks olla kellegi vanavanem.»

Jäe lisas, et muuseum valib hoolikalt, mida kogub, sest ruumid pole teatavasti kummist ning tänapäevane digiajastu pakub säilitamiseks ja meenutamiseks uusi võimalusi.

Ants Vastisson ja puust Kreml

Elevust tekitavad Ants (Hans) Vastissoni ehedad rahvakunsti meistriteosed.  

Hans Tõnise poeg Vastisson sündis 1892. aastal Valgamaal Hummuli vallas talusulase peres. 11aastaselt jäi ta vaeslapseks ning kooliharidust ei saanud. Elatist teenis poiss suvel karjusena ja talvel puuraiujana, tsaariaja lõpul oli mõisas karjatalitaja. Hiljem töötas ta 26 aastat Tõrva rajoonis Lõvel postivedajana.

Voolida armastas väike Ants juba karjapoisina. Sel ajal meisterdas ta talulastele pussnuge ja mõõku ning vahetas neid võileiva ja muu söögipoolise vastu. Noormehena kaotas ta õnnetuse tagajärjel parema käe.

Tema Stalini-vaimustusest kantud puunikerdised pärinevad peamiselt 1950. aastate algusest. Ühe käega voolis Ants Vastisson puust Kremli. Peale selle tegi ta viisnurgaga käterätihoidjaid, Stalini kursile poolehoidu avaldavaid loomi ja isegi punalippu lehvitavaid Kalevipoegi!  

Üks kann, kaks sisu

Muuseumi kogudesse on Eesti eri paigust tallele pandud 2461 traditsioonilist puidust õllekannu. Enamik pärineb XIX sajandist, mõni ka XVIII sajandi keskpaigast. Kõige vanem dateeritud õllekann kannab aastaarvu 1728. Ajalooliselt Viljandimaalt on neid 330.

Üks omapärasemaid on vaheseinaga pooleks jaotatud kahekojaline kann. Ühte ossa valati õlut, teise viina ning oli vedamise asi, kumb märjuke joojale suhu kohises. Seda tarvitati pulmade ajal nagu ka kolmikkanne, millest pidid korraga rüüpama pruut, peigmees ja ämm.

Kõpu haruldane mask

Ühe vähestest Eesti aladelt pärit maskidest kinkis muuseumile 1959. aastal Kõpust pärit Julie Seitam. Teada on, et selle valmistas umbes 80 aastat tagasi kinkija äi, Selge talu peremees Hans Seitam.

Seitam olnud rahvaarst ja suur naljahammas, kes voolis ühtlasi puust ilusaid kujusid. Mardisandiks käies kasutatud veisenahast maski tegi ta omalõigatud puust vormil ja pani habemeks hobusesaba.

Paistus tehtud bandžo

Pilli on valmistanud möödunud sajandi kahekümendatel aastatel Johannes Saunanen. Saunanen mängis seda Paistu ümbruskonna orkestris kodanlikul ajal, mil moodi tulid džässorkestrid. Seesama mees on muuseumile kinkinud ka kaks kannelt.

Kitzbergi vitstest tool

Painutatud sarapuuvitstest tool on saadud Karksi kihelkonnast Everti talust. Muuseumile kinkis selle kolhoosi laomees Ants Maling aastal 1961.

Tool on valmistatud 1908. aastal või pisut hiljem ning olevat kuulunud kirjanik August Kitzbergile, kui too Karksis «Kauka jumalat» kirjutas.

Igivana kaarnakivi

Selle salapärase kivi on kogunud 1912. aastal Jaan Müür. Kinkija on Tarvastu kihelkonnast Vana-Suistlest Villa talust pärit Jaak Pihlak. Jaak oli kivi saanud oma vanaisalt ja too jälle omalt — kes teab kui vana see võib olla. Kivi toonud kaaren kusagilt oma laste ristimiseks ning seda sai kasutada ravimiseks.

Kaaskiri nendib, et nüüd ei arstita Tarvastus enam kaarnakiviga kõrvahaigusi. Nooremad ei ole seda näinud ega sellega arstimisest kuulnudki.