Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi staadionile toodud saapaheite MM ärgitas siinseid helgemaid päid mõtlema välja mõnd kohalikku atraktiivset spordiala, mis võiks hiljem maailmas järgijaid leida.
Nüüd on Viljandi Vabatahtlike Loodussõprade Liit ja Mulgimaa Koduperemeeste Ühendus tulnud üheskoos välja põneva alaga, mis võimaldab üksteiselt mõõtu võtta spordis ja toob ühtlasi kasu siinsele keskkonnale.
«Mööda armast Eestimaad ringi liikudes võib teeäärtes ja metsatukkades näha ohtralt musti prügikotte, mis on autoaknast välja visatud ja jäetud loodust reostama. Meie mõte on anda saastajatele võimalus oma tegu legaliseerida,» rääkis loodusesõprade esindaja Mattias Rist.
Tema kirjeldust mööda näeks ettevõtmine välja nõnda: nagu saapaheites või muudelgi heitealadel, peetaks selle võistlusi staadionil, kuid heitevahend on prügi täis 30liitrine kott. Eesmärk on visata see kõige kaugemale, kuid lisapunkte antakse ka selle eest, kui laias kaares praht maanduvast kotist välja lendab.
Koti sisu pole rangelt reglementeeritud, kuid kindlasti ei tohi selles olla rohkem kui 45 mahuprotsenti biolagunevaid aia- ja haljastusjäätmeid.
Võistlustel osalemiseks tuleb tasuda sümboolne tasu, mille eest prügikäitlejad hiljem staadioni puhtaks kasivad ja jäätmed minema veavad.
Koduperemees Heino Volle ütleb, et tema arvates on tegu väga põneva algatusega, mis võimaldab prügikotiheitjatel tegelda oma harrastusega avalikult. «Kuigi tasuda tuleb väike osamaks, tuleb see kokkuvõttes kindlasti odavam kui sõita autoga mitukümmend kilomeetrit linnast välja, et kott kuhugi kibekähku ja salaja maha sokutada,» hindab ta.
Ometi on kenal plaanil ka vastaseid. Näiteks väidab üks tundmatuks jääda sooviv prügikotiheitja, et ala ametlikuks tegemine võtab sellelt igasuguse võlu. «See on samasugune mõttetus kui ametlikud kiirendusvõistlused. Prügikotiheitmise muudabki köitvaks asjaolu, et varitseb võimalus vahele jääda. Ühtlasi on põnev leida uusi looduskauneid paiku, mida reostada,» põhjendab ta. «Kui mõni möku lähebki kuhugi staadionile ametlikele võistlustele, siis tõelised freeraider’id jätkavad kindlasti endist viisi,» lisab ta.
Millal esimest võistlust näha saab, on veel vara öelda, kuid eestvõtjad loodavad, et juba järgmistel Sakala mängudel on see kavas näidisalana.