Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asusin suure huviga lugema 5. juuli «Sakalas» ilmunud lugu «Heinategu on unustatud romantika». Olen heina teinud peaaegu terve elu ning mu vaimusilma ette kerkisid mälupildikesed sellest suvisest raskest tegevusest ja meenus ka tööromantika.
Arvatavasti on jutustuse lehele kirja pannud autor olnud vana aja töödes võhik ja seepärast on loosse sattunud mõni aps.
Jäin stoppama, lugedes, et heinamaale asuti teele varavalges, et tööga aegsasti pihta hakata. Minu arusaamist mööda mindi heina niitma, kuid lehest lugesin, et «vikat peos, hakkasid loogu võtma nii noored kui vanad».
Varahommikul, kui hein on kastemärg, ei ole see ju võimalik! Ka edaspidi on osutatud vikatile kui loovõtmisriistale.
Selgituseks: vikat on mõeldud siiski niitmiseks. Loog on kuiv hein, mida riisutakse rehaga. Loo lõpul väidetakse, et «kunagi tehti ka vili vikatiga». Õigem oleks ehk öelda, et vili niideti vikatiga.