Teisipäevast reedeni oli Olustveres laagris üle 300 noorkotka ja kodutütre, nende hulgas ka lätlasi ja grusiine.
Noored kaitseliitlased võistlesid vihma kiuste
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järjekorras kümnenda suurlaagri korraldas Kaitseliidu Sakala malev. Selle noorteinstruktori Ain Laane sõnul on lätlaste Jaunsardze laagrist osa võtnud ka varem, Gruusia esindus oli kohal aga esimest korda.
Kava oli mitmekülgne
Laagriülem Roman Averi sõnul korraldati noortele traditsiooniline matk, spordivõistlusi ning töötube. Olustvere teeninduskool pakkus võimalust osa saada keraamika-, klaasi-, lina- ja leivatöötoast. Samuti said laagrilised sõita hobuse seljas ja traktoriga ning ujuda.
Ööbimiseks oli iga malev võtnud kaitseliitlasele kohaselt kaasa sissitelgi eraldi nii noorkotkastele kui kodutütardele. Und noortel aga kaua nautida ei lastud, igahommikune rivistus ning võimlemine algasid kell 8.
Juba laagrisse saabudes pidi igal rühmal olema valmis oma malevat tutvustav etteaste ning viieminutine film teemal «Kodutütarde ja noorkotkaste tulevik». Üllatusülesandena pidid osalejad välja mõtlema mingi teenuse, et see hiljem laadal maha müüa.
Lõbusat vaatepilti pakkus neljapäeval tuletõrjeolümpia, kus tuli rühmade kaupa mitmes väikses boksis ülesandeid täita. Noored said näiteks proovida, mis tunne on kasutada tuletõrjevoolikut hüppenöörina või kahekesi ühtedesse tuletõrjujatunkedesse pugeda. Tublimaid ootasid sümboolsed auhinnad.
Vihmasadu ning paksu mudaga kaetud maa noori ei heidutanud, üleni mudastena võistlesid nad muusika saatel hoogsalt edasi. Ütleb ju ka «Kodutütarde laul»: «Kõikjal metsas, vainul, aasal lõbus laul ja naer meil kaasas.» Selle laulusalmi järgi käitusid Olustveres nii kodutütred, noorkotkad kui nende juhendajad.
Osalejad jäid rahule
Laagri viimasel õhtul, neljapäeval said noored tavalisest kauem üleval olla: ees ootasid lõkkeõhtu ja kohtumine külalistega. Öörahu nõuti alles kell pool kaks öösel.
Järva maleva noored Ellis, Madis ja Helen kirjeldasidki laagrit sõnadega «märg» ja «mudane». Madise sõnul oli kõige raskem osa kaheksakilomeetrine matk Olustvere ümbruses. Malevate tehtud filmidest oli Madise arvates kõige lahedam lätlaste oma.
Saaremaa kodutütarde juhendaja Tiia Kobin ja tema rühm võtsid sel aastal suurlaagrist osa esimest korda. «Ei olegi saanud lastega rääkida, kuidas neile meeldib, kogu aeg on nii palju tegevust,» lausus Kobin. Juhendaja ütlemist mööda tundus, et lastel on põnev ning nad on laagriga rahul.