Võõrast murest peab saama kõigi mure

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

MAI LÕPUL vapustas avalikkust koera kombel peetud laste juhtum. Kui asjameestelt küsiti, kuidas säärane asi XXI sajandi Eestis üldse võimalik oli, tõttasid peaaegu kõik ennast süüst puhtaks pesema ja infokatkestusele osutama: kui pere kolib, kaovad otsad vette.

Ühel ametnikul või ametkonnal on ajada üks asi, teisel teine. See, mis jääb nende kahe vahele, ei ole kellegi rida: «Mina täidan usinasti oma ülesandeid, minu südametunnistus on puhas.»

Minu oma küll ei ole, süüdi on paljud meist. Alates riigikogu liikmetest ja ministritest kuni naabri-Marini välja. Ju ei tegele me alati päris õigete asjadega. Süüdi pole üksnes sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad või korrakaitsjad, kellele on sagedamini näpuga näidatud.

1992. AASTAST pärinev Eesti lastekaitseseadus on ainulaadne oma deklaratiivsuse poolest, kuid loosungite koguga pole kuidagi võimalik igapäevaelu korrastada. Seda möönis juba 2003. aastal tehtud seaduse analüüs.

Valitsuse tegevuskava järgi peab aga alles aastal 2013 — kümme aastat pärast seaduse kasutamiskõlbmatuks tunnistamist — valmima uus ja tänapäevane lastekaitseseadus. Kas nii olulist kohustust on edasi lükatud seepärast, et lapsed ise häält tõsta ei saa ja valimas ei käi?

Dokument «Euroopa laste strateegia» soovitab Euroopa Liidu liikmesriikidel iga viimast kui seadust ja määrust analüüsida juba enne vastuvõtmist sellelt seisukohalt, mil moel ta võiks lastele mõjuda.

Meil aga puuduvad vähegi vettpidavad arusaamad, mille põhjal hinnata lapse arengut ja heaolu tagavat keskkonda, rääkimata põhjalikust ülevaatest laste tervise, haridustee, vajaduste, murede ja arvamuste kohta.

Ometi peaks see kõik olema enesestmõistetav. Äsja õiguskantsleri alluvusse loodud laste õiguste osakonna kolm töötajat ei suuda üleöö korvata aastakümnete tegematajätmisi.

MULLU ERALDATI oma perekonnast 460 vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavat last, kes anti eestkostele või pandi asenduskodusse. Need on must valgel fikseeritud juhud, kuid karta on, et tegu on jäämäe veepealse osaga.

Meil puudub laste huvidest lähtuv töötav ametkondade võrgustik. Sotsiaalministri sõnul on millalgi plaanis luua ühtne sotsiaaltoetuste süsteem, mis võiks ehk kätte juhatada pere eelmises elukohas kerkinud probleemid.

Räägitud on sotsiaaltöötajate ja perearstide ühisest andmebaasist, mis annaks aimu laste muredest. Sotsiaalministeeriumis olevat valmimas ka laste ja perede arengukava.
Kui palju on aga neist tarkadest ja töömahukatest kavadest kasu, kui vastamata on küsimus, kellel üldse on õigus pere- või eraellu sekkuda. Kas seda tohib teha lastekaitseametnik? Kas õpetajal on seaduslikku alust külastada lapse kodu, kui on kahtlusi sealse eluolu suhtes?

Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võib leida uuringu, mis näitab, et suur osa lastega töötavatest inimestest (pedagoogid, lasteaednikud, sotsiaaltöötajad) ei tea, kuidas avaldub laste väärkohtlemine või lastevastane vägivald. Ammugi ei teata siis seda, mida ühel või teisel juhul peale hakata. Karistusseadustikus puudub isegi väär- või kriminaalteo koosseis, mis lubaks laste kehalise karistamise üheselt hukka mõista.

RISKIPERE SILTI on kergem kleepida kui julgeda tunnistada, et laste väärkohtlemist tuleb ette ka parimates perekondades. Eraelu puutumatus troonib aga Eesti enesekeskses ühiskonnas nii kõrgel kohal, et kipub varjutama inimsust. Mõni ime siis, et nii üks kui teine rehmab tüdinult: milleks sekkuda.

Vastukajad viimati tormi tõstnud laste väärkohtlemise juhtumile näitavad, et õnneks ei ole tuimus laialdaselt maad võtnud.

Aga nii lastekaitsjad, ajakirjanikud kui juristid on väitnud, et pole varem nii hullu looga kokku puutunud. On nõutud verd ja otsitud välja seaduse paragrahvid, mille järgi annaks lapsevanemad trellide taha saata.

Teisalt on kõlanud ka ühe vanaema nõrk hääleke, kes olla oma lapselaste eest jõudumööda hoolitsenud ja ise lastekaitsjatelt abi palunud. Võimalik, et kohati lisati sellele loole ülearu paksult värvi.

Oleks lubamatu, kui me sellest juhtumist midagi ei õpiks. Eesti oma väiksuses on ju endistviisi külaühiskond, kus piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki.

Ehk oleme nüüd valmis kätt telefoni poole sirutama, et vajaduse korral lastekaitsesse või politseisse helistada. Me räägime ju lastest, kes end ise kaitsta ei suuda.