Sibul sobib siili selga nagu sadul seale

Inimesed panevad juustele palsamit, siilid okastele sülge, praegusel juhul sibulaga. Selle kohta, et okaskerade eesmärgiks on oma kasuka eest hoolitsemine või et tal seda üldse vaja on, pole aga mingeid tõendeid leitud. Foto: Maarja Möldre

Paar nädalat tagasi sattus Viljandis Lõuna tänaval elav Maarja Möldre koduaias kokku siiliga. Okaskera kohtamises polnud iseenesest midagi ebatavalist, kuid too tegelane tegi endale sülje ja sibulaga kummalist kehahooldust.

Mis taime sibulaga siil peenras ametis oli, ei oska Maarja Möldre kindlalt öelda. Tõenäoliselt polnud see siiski tavaline söögisibul, vaid lähedal kasvava krookuse mugul. Loomake nätsutas seda tükikaupa õhinal, nii et taimest ja süljest sai püdel segu, painutas ennast seejärel peaaegu 180kraadise nurga alla nagu liigendnuga ning kandis olluse keelega küljekarvadele ja okastele.

Niimoodi tegutses siil ennastunustavalt ligi pool tundi ega pannud tähelegi, kui teda järjest lähemalt ja lähemalt pildistati. Tõsi, need loomad polegi loomu poolest eriti inimpelglikud, kuid pikalt nad tavaliselt poseerima ei jää.

Ühel hetkel äratas järjekordne katikuklõps okaskera justkui unest ning ta tegi kiiresti minekut. Maha jäid vaid pisike mugulatükk ja fotograaf, kes looma imeliku käitumise üle pead murdis. Eelmisel sügisel oli Maarja Möldre täpselt samas peenras samasuguse mõistatusliku stseeni tunnistajaks sattunud, ainult et toona mälus siil sibula asemel õuna.

Ehkki lasteraamatutes ja multifilmides sibavad siilid sageli ringi, talvevaruks kogutud puuviljad või seened turjal, ei vasta see levinud kujutluspilt vähimalgi määral tõele. Tegelikult söövad siilid peaaegu eranditult putukaid, tigusid, vihmausse ja muud loomset toitu, mida nad öövaikuses häälekalt matsutades hea maitsta lasevad. Talvevarusid pole neil aga üldse vaja, sest külma aja veedavad okaskerad magades.

Seega sobivad sibul ja seened siili selga sama hästi kui sadul seale. Ent milleks tal siis seda püreed vaja oli?

Tavaline, kuid uurimata

Zooloog Uudo Timm ütleb toimunu kirjelduse ärakuulanuna alustuseks, et suure tuntuse kiuste või tõttu pole Eestis siile peaaegu uuritudki ja kuigi palju ta neist ei tea. Seda, et siilid end sel moel võiaksid, ei ole ta igatahes kunagi kuulnud.

«Kui tegemist oleks päris sibulaga, võiks oletada, et sel on parasiitidevastane toime,» arutleb ta. «Määrisid ju vanad indiaanlasedki ennast küüslauguga, et putukaid peletada. Aga lillesibul ei tohiks sel moel eriti mõjuda, ammugi mitte õun, mis peaks putukaid hoopis ligi meelitama!»

Mõnda siilielu tahku, näiteks millises Eesti maakonnas jookseb enamjaolt helehalli näoga hariliku siili ja tumeda näoga lõunasiili leviala piir, saavad uurida eeskätt kohalikud teadlased. Loomade enesevõidmise komme on aga üldlevinud ja teiste riikide bioloogides ka huvi äratanud.

Näiteks on tuvastatud, et sibula ja õuna kõrval võivad siilide süljenäärmed tööle panna ka tubakas, ajalehepaber, koera väljaheide, kilpkonn, vaip ja isegi destilleeritud vesi, millel ei tohiks olla vähimatki lõhna ega maitset.

Kindlat põhjust, miks siilid nii käituvad, ei ole ükski teadlaste meeskond leidnud. Internetilehel www.wildlifeonline.me.uk avaldatud teadustöödel põhinevas ülevaates on välja toodud küll viis teooriat, kuid kõigil neil on küsitavusi või lihtsalt vähe tõestusmaterjali.

Viis versiooni

Esimese versiooni kohaselt püüavad okaskerad end niimoodi maskeerida, et kiskjatel ja teistel siilidel oleks võimalikult raske neid avastada. Nimelt on siilid liigikaaslastest eraldi hoida armastavad tegelased, kellel samas kindlat territooriumi pole. Seepärast arvatakse, et nad püüavad üksteist ja seeläbi ka tülisid vältida.

Teadlaste rühm, mida juhtis üle kuue aasta Antwerpeni ülikoolis siile uurinud Helga D’Havé, jõudis 2005. aastal ajakirjas «Acta Theriologica» avaldatud uurimistöös seda teooriat toetavatele järeldustele. Nimelt leidsid bioloogid, et kõige enam tavatsesid ennast võida noored, kes vajavad kiskjate eest rohkem kaitset, ja täiskasvanud isased. Viimati nimetatute liikumisareaal on emaste omast suurem ja seetõttu on neil tõenäolisem teise omasugusega vastakuti sattuda.

Samas on liikvel risti vastupidine mõttekäik, ehkki idee on üldjoontes sama — võidmine peab tekitama just nimelt ninnatorkavat lõhna ja selle läbi teisi siile hoiatama, et kui nood teravaid elamusi ei otsi, tasuks veidi kõrvale hoida. Selle variandi kasuks räägib tõik, et siili 16 000 okast moodustavad kokkuvõttes üüratu pinna, mis annab lõhnaainetele õhku heljumiseks väga hea stardiplatvormi.

Edmund Brodie juuniori katse, mis avaldati 1977. aastal ajakirjas «Nature», viitab aga hoopis võimalusele, et okaste mäkerdamise eesmärk on ründajale võimalikult suurt kahju teha. Nimelt avastas Brodie, et kui Aafrika siil oli end suhkruroo kärnkonna naha eritisega kokku võidnud, tekitasid okaste torked vabatahtlike käsivartele punaseid laike. Mõttekäigul keemiarelvast on aga märkimisväärne mõra: kõnealune kärnkonn on mürgine, tavaliselt siilide enesevõidmiseks kasutatavad materjalid aga mitte. Ka nende süljest pole midagi toksilist leitud.

Mürgise aine puudumine on ka üks asjaolu, mis lükkab ümber parasiitide vastu võitlemise teooria: et salvimiseks kasutatakse väga erinevaid abimaterjale, peaks putukatõrjevahend peituma just tatis.

Parasiite elab siilide kukil muidugi lademete viisi. Puukide arvukuse hindamiseks on loodud lausa omaette mõõt­ühik, siilitund, mis näitab, kui palju puuke siil ühe tunni jooksul väljas vudides üles korjab. Selle kohta, kui tõsiselt söödikud loomakest häirivad, kindlaid andmeid kahjuks pole, sest ainukest inimest, kes on teadaolevalt siiliga vestelnud, huvitas ainult, kuidas sortsidest võitu saada.

Viimane teooria, mis möksimist seletada püüab, ei seleta seda õigupoolest millegagi. Nimelt arvatakse, et kui enamasti on loomade teod ajendatud kohastumuslikust käitumisest, mille eesmärk on lihtsustatult öeldes ellu jääda ja sugu jätkata, siis enesevõidmisel polegi mingit põhjust. Samas on kahtlane, kas tegevus, mis nõuab ilmselgelt väga palju energiat ning seab ümbritseva maailma täiesti unustanud looma ohtlikku olukorda, saab olla ette võetud lihtsalt lõbu pärast. Ehkki mõne erandiga, on selline käitumine looduses sõna otseses mõttes surmapatt.

Nende oletuste lõpetuseks sobib hästi vana absurdianekdoot siilist, kes läks baari ja tellis ämbri hapukoort. Kui hämmastunud kõrtsmik siilile nõu ulatas, kallas siil selle endale pähe.

«Miks sa nii tegid?» imestas baarimees.

«Ega ma ise ka ei tea,» tunnistas okaskera. «Me, siilid, olemegi sellised — salapärased.»

Võib-olla oli see veel üks, seni teadlastele märkamata jäänud võidmisviis.